ARVAMUS | Mikk Puurmann ja Hardi Kinnas: kui inimesel pole ruumi mõelda, muutub ta failiks

Viimasel ajal on midagi muutunud. Mitte lärmakalt, vaid vaikselt. Vaikus koosolekutel. Vaikus ekraanide taga. Vaikus esinemistel. Mitte see hea vaikus, mis laseb mõttel kasvada, vaid see teine – see, kus inimene on kohal, aga mitte päriselt.

Töö on muutunud efektiivsemaks. Elu on kiirem. Süsteemid on nutikamad kui kunagi varem. Aga kas inimene on selles kõige keskel veel alles?

Tundub, et järjest enam võtab ruumi üks nähtamatu sund: kohanemine. Kohanemine protsessi, vormi, formaadi, ootuse, KPI või kalendri järgi. Et kõik sujuks. Et oleks lihtne mõõta. Et kõik saaks tehtud.

Aga midagi jääb tegemata. Midagi, mida Excel ei näita ja millest koosoleku protokoll ei räägi.

Loovuse vaikus

Loovus ei kao paugupealt. Ta lihtsalt jääb kutsumata. Kõigepealt lükatakse edasi need ideed, mis ei mahu päevakavasse. Siis hakatakse esinema nii, nagu “peab”. Ja lõpuks tekib ruum, kus keegi enam ei küsi, miks üldse midagi tehakse.

Kui inimene tunneb, et teda ei kuulata, siis ta vaikib. Kui ta vaikib liiga kaua, siis ta kaob. Mitte füüsiliselt, vaid mõtteliselt. Ta teeb tööd, aga ei loo. Ta täidab vormi, aga ei julge enam küsida, kas sellel on mõtet.

Kõik toimib. Kõik sujub. Kõik on korras. Ja ometi on midagi puudu.

Näiteks üks tehnoloogiaettevõte Tallinnas märkas, et nende iganädalased arenduskoosolekud muutusid järjest vaiksemaks. Kõik raporteerisid oma tegevusi, kuid uusi ideid ei pakutud. Kui juht uuris põhjust, selgus, et inimesed ei näinud mõtet ettepanekuid teha – need ei mahtunud niikuinii sprindi plaani. Loovus oli vaikselt taandunud efektiivsuse ees.

Efektiivsus sööb ruumi

Majandus on hakanud kummardama efektiivsust. Mitte lihtsalt väärtustama, vaid lausa ülistama. Kõike peab saama mõõta. Kõik peab olema optimeeritud. Igat sammu tuleb põhjendada.

Aga iga uus reegel, iga uus süsteem võtab ruumi – mitte ainult ajaliselt, vaid mõtteliselt. Ja loovus vajab ruumi. Mõttetu ruumi. Vaba ruumi.

Amazon mõõdab laotööliste liikumist millisekundi täpsusega. Tualetipausid muutuvad andmepunktiks. Inimesest saab osa süsteemist, mis on ehitatud maksimaalseks tulemuseks. Aga samal ajal kaob kontakt. Inimlikkus. Vabadus.

Hiinas on juba mitmeid tehaseid, kus tulesid enam põlema ei panda. Seal töötavad ainult robotid ja masinad, kes nägemist ei vaja. “Pimedad tehased” töötavad 24/7, ilma puhkepausideta, ilma valguseta, ilma inimesteta. Efektiivsus on viidud äärmuseni. Aga kui inimene sealt täielikult eemaldada, mis siis alles jääb? Kes küsib, miks me üldse midagi toodame ja kellele?

Teisel pool on näiteid firmadest, kes on valinud teise tee. Kes vähendavad koosolekuid, tühistavad osa tööriistu, piiravad kommunikatsiooni selleks, et inimene saaks rohkem mõelda. Rohkem keskenduda. Rohkem olla. Näiteks Basecamp.

Nad ei tee vähem. Nad lihtsalt teevad teistmoodi. Nad on jätnud inimese keskele. Ja see muudab kõike.

Eesti kontekstis on heaks näiteks Pipedrive, kes korraldab regulaarselt “mõttetalguid” – päevi, mil tavapärane töörütm peatatakse ja meeskonnad keskenduvad uute ideede genereerimisele. Need päevad on andnud ettevõttele mitmeid innovaatilisi lahendusi, mis on hiljem muutunud toote põhifunktsioonideks. Mõttetalgute võti pole mitte ajakavas, vaid just selles, et luuakse ruum, kus tavapärased piirangud on eemaldatud.

Tühi ruum on väärtus

Teatris on olemas üks väga lihtne, aga võimas mõte: must kast. Tühi ruum. Seal ei ole midagi. Ei lavaehitust, ei visuaali, ei ekraane. Ainult inimesed ja nende mõtted.

Sellises ruumis sünnib loovus. Mitte tänu asjadele, vaid tänu nende puudumisele. Vaikus, mille sees võib midagi tekkida. Paus, mis lubab mõttel areneda.

Sama kehtib töökeskkonnas, sündmustel, esinemistel. Kui ruum on liiga täis ehitatud – vormi, ootuse, tehnika, formaadi või „programmi” poolt – siis inimene ei mahu sinna enam vahele.

Kõige paremad mõtted ei sünni täis kalendris. Need tulevad siis, kui vaadata aknast välja. Kui keegi küsib ootamatu küsimuse. Kui on ruumi vastata nii, nagu mõte tuleb – mitte nii, nagu peab.

Üks Eesti juhtiv pangandusettevõte korraldas oma juhtidele strateegiapäeva, kus tavapärase tihedalt täidetud ajakava asemel oli programmis vaid kolm lühikest ettekannet. Ülejäänud aeg oli jäetud vabaks aruteludeks, jalutuskäikudeks ja mõtisklemiseks. Tulemus? Meeskond jõudis kolme olulise strateegilise otsuseni, mille üle oli varem kuid arutletud ilma läbimurdeta. Tühi ruum võimaldas mõtetel areneda ja inimestel päriselt kuulata.

Sündmused, mis ei unusta inimest

Ka sündmus võib muutuda süsteemiks. Programmiks. Ajagraafikuks. Kõnedeks, mis kõlavad õigesti, aga ei lähe kuhugi. Ajakava, mis on täidetud, aga mis ei tekita mitte midagi.

Hea sündmus on nagu hea vestlus – see sünnib seal, kus on ruumi, kohalolu ja vabadust. Mitte kuskil formaadis, vaid inimeste vahel.

Mõni hetk jääb meelde, sest keegi ütles midagi lihtsalt. Või vaatas silma. Või vaikis koos teistega. Need hetked ei ole planeeritavad, aga nad on kõige väärtuslikumad.

Kui sündmus jätab inimese alles – tema mõtte, tunde, kohalolu – siis ta töötab. Kui ei jäta, siis ta lihtsalt toimub.

Näiteks üks IT-ettevõte loobus oma iga-aastasest konverentsiformaadis arendusteemade üritusest ja asendas selle “häkatoniga” – 48-tunnise intensiivse koostööperioodiga, kus meeskonnad said vabalt valida, millise probleemi kallal töötada. Tulemuseks polnud mitte ainult mitu uut tooteideed, vaid ka märgatavalt tugevnenud meeskonnatunne. Inimesed tundsid, et nende loovus ja initsiatiiv on väärtustatud. Kuus kuud hiljem oli töötajate rahulolu tõusnud 23% ja tööjõu voolavus vähenenud 17%.

Teine näide on finantssektori ettevõte, kes korraldas oma kvartalikoosoleku tavapärase konverentsiruumi asemel looduses. Päev algas ühise matkaga, millele järgnesid lühikesed ettekanded ja pikad arutelud lõkke ümber. Osalejad märkisid hiljem, et just see keskkonna muutus võimaldas neil näha oma igapäevaseid väljakutseid uue nurga alt ja leida lahendusi, mis kontoris poleks tõenäoliselt sündinud.

Hääletud inimesed

Kui inimene ei tunne, et tal on ruumi rääkida, siis ta ei räägi. Kui ta ei räägi, siis ta ei loo. Ja kui ta ei loo, siis ta ei ole osa sellest, mida ta teeb. Ta lihtsalt täidab.

Aga inimene ei ole täiteaine. Tema töö ei ole ainult tulem. Tema kohalolu ei ole ainult funktsioon.

Steve Jobs ütles kunagi midagi väga lihtsalt:

“Kõik, mis on sinu ümber, on loodud inimeste poolt, kes polnud sinust targemad.”

See tähendab, et kõike võib muuta. Kõike võib küsida. Kõike võib luua uuesti.

Aga ainult siis, kui inimesel on ruumi olla inimene.

Üks tootmisettevõte Tartus märkas, et nende tootearenduse tiim ei suuda konkurentidega sammu pidada, kuigi kõik protsessid olid optimeeritud ja ajakavad täpselt planeeritud. Lahendusena otsustati korraldada kvartaalsed “ideepäevad”, kus meeskond sai töötada mistahes projektide kallal, mis neid huvitasid – ilma etteantud eesmärkide või piiranguteta. Esimese aasta jooksul sündis nendest päevadest kolm patenti ja viis uut tootelahendust. Veelgi olulisem – inimesed hakkasid taas rääkima, jagama ideid ja tundma, et nende hääl loeb.

Aeg tempo maha võtta

Ja selleks on vaja aega. Tuleb aega võtta.

Kõigeks.

Mõtlemiseks.

Loomiseks.

Rääkimiseks.

Kuulamiseks.

Õppimiseks.

Unustamiseks.

Ümbermõtlemiseks.

Vaikimiseks.

Ehitamiseks.

Lammutamiseks.

Et uuesti ehitada.

Et paremini ehitada.

Et päriselt olla kohal.

Aega tuleb võtta selleks, mis päriselt loeb, sest inimene ei teki kiirustades. Inimene vajab aega.

Uuringud näitavad, et organisatsioonid, kes investeerivad regulaarsetesse kokkusaamistesse, kus fookus on inimestel, mitte ainult tulemustel, näevad keskmiselt 31% kõrgemat töötajate pühendumust ja 22% paremat probleemide lahendamise võimekust. Need numbrid peegeldavad midagi fundamentaalset – kui inimesed tunnevad, et neid nähakse ja kuulatakse, siis nad annavad endast rohkem.

Võib-olla on aeg küsida: millal teie organisatsioon viimati päriselt kokku sai? Mitte selleks, et täita agendat või raporteerida tulemusi, vaid selleks, et olla koos. Mõelda. Luua. Kuulata. Rääkida.

Võib-olla on aeg võtta aeg maha.

Sest kui me ei loo ruumi inimesele, siis lõpuks muutub inimene failiks. Ja fail ei loo midagi uut.

Artikkel on avaldatud Turundajate Liidu kodulehel 30.04.2025: https://turundajateliit.ee/mikk-puurmann-hardi-kinnas-inimene/
Selle on kirjutanud koostöös Mikk Puurmann kommunikatsiooniagentuurist Orangetime ja Hardi Kinnas kõnekoolist Anonymous Presenters.

 ANONYMOUS PRESENTERSI EESTI VABARIIGI AASTAPÄEVAKÕNEDE KONKURSI VÕITJA 2025 – TAAVI MADIBERK!

Parim ja vajalikuim Eesti Vabariigi sünnipäevakõne, mida mina olen lugenud või kuulnud! Jõuline läbiv sõnum. Selged alasõnumid. Tugevad argumendid. Mitmetasandilised ja selgitusjõulised näited ning analoogiad. Dramaturgiliselt mõjus ülesehitus: haarav ja intrigeeriv algus, seejärel pannakse meid nägema ja tunnetama probleemi ning alles siis pakutakse lahendus.

Ja mis peamine – see on lihtsalt nii vajalik kõne praegusel ajahetkel!

Ühesõnaga: Anonymous Presentersi Eesti Vabariigi aastapäevakõnede konkursi võitja 2025 – Taavi Madiberk!

Mart

Taavi Madiberk, Skeleton Technologiesi juht. (Kõne avaldatud ajalehes Postimees – 24.02.2025)

Meil on, mida kaotada – oleme üks maailma edukamaid väikeriike, kes on viimase 30 aasta jooksul teinud läbi meeletu eduloo, aastal 1992 oli Eesti keskmine palk 35 eurot ja toona puruvaeses Hiinas 42 eurot. Nüüdseks on meie keskmine palk 2000 eurot ja meie palgakasv on olnud kaugelt kiirem kui sajandi majandusimeks peetud Hiinas.

Eestist on kasvanud mõned Euroopa edukamad ettevõtted. Jah, pärismaailma mastaabis ettevõtted, mitte lihtsalt idu- või tehnoloogiaettevõtted. Oluline on, et meie edu taga on olnud ajud ja raske töö, mitte Jumalast sülle langenud maavarad.

Eestlased on maailma tipus alates Arvo Pärdist ja Euroopa välispoliitikat juhtivast Kaja Kallasest. Eestlased lausa kihutavad maailma tipus – Ott Tänak on maailmameister, meie mees on olnud Indycaris, meie superkondensaatoritega on võidetud Indycar ja nüüd on eesti mees ka vormel 1s.

Me oleme üles ehitanud riigi, mis vastandub igas mõttes meile peale tungivale Vene maailmale, kus inimelu ei maksa midagi ja kus mõelda ja teha võib seda, mida riigijuht ütleb. Me oleme kõigist oma riigi puudustest ja kasvuraskustest hoolimata vabad inimesed omaenese vabal maal. Eesti on jätkuvalt üks vabamaid maid maailmas.

Meil tõesti on, mida kaotada.

Viibisin hiljuti Californias ja minult küsiti «What does it mean to be an Estonian?» (Mida tähendab olla eestlane?) Kas oleme justkui soomlased, kes võitsid talvesõja ja tõid maailma Nokia? Kas oleme nagu Iisrael, kes elavad kõrbes ning kus pole isegi kättesaadavat magevett, aga vaatamata sellele on ülekaalukaid vastaseid võitnud ja on nüüdseks tuumariik, kus on tõepoolest maailma edukamad ettevõtted?

Sellele küsimusele vastates tahtsin esialgu öelda, et meid defineerib noh, väike riik, aga puhas loodus ja raske ajalugu, oleme palju kannatanud. Sellel hetkel võttis mõistus üle ja rääkisin ikka puhtast loodusest ja tehnoloogiaettevõtetest, AGA see pani mind mõtlema…

Lihtsustades on meie ajalookäsitlus suures osas üks kannatuste rada – küüditamine, sõjakannatused, millele eelnes 700 aastat orjapõlve ja selle vahepeal lühike vabadusaeg, misjärel meid Venemaa poolt jälle maha suruti ning alles Nõukogude impeeriumi kokku vajudes suutsime enda taas vabaks lauda.

Kui meid rünnatakse ja me ei taha ohver olla, siis oleme leidnud lohutust loodusest, minnes metsa või sohu ja olles üks loodusega ja ehk isegi põdrapulliga sõbraks saades ning sellest ammutanud eestlaseks olemise väge.

Selles narratiivis oleme ohvrid, kes poevad peitu ja vahel vaenlase nõrgenedes suudavad hingata.

Nüüd oleme uuel ristteel – meie edulugu on takerdumas ja usk hakkab kaduma. Küsimus pole ainult kaitsekuludes, vaid selles, kas meie poliitikud üldse usuvad, et suudame Venemaale vastu seista. Paljud ilmselt ei usu. Nagu 80ndate lõpu sovetoloogid, kes arvasid, et Nõukogude Liit on igavene, vaatavad ka meie otsustajad kainelt numbreid ja jõuavad järeldusele, et kaks, viis või isegi kümme protsenti SKTst kaitsele ei muudaks tulemust.

Veelgi hullem – osa poliitikutest ei mõista olukorra tõsidust, teised aga vaikivad, kartes paanikat või välisinvestorite lahkumist.

Kui aga valitseb arusaam, et Eesti enda panus ei määra lõpptulemust ja et meie saatus sõltub ainult suurriikide otsustest, siis kaob ka motivatsioon kiiresti tegutseda. Tekib mugav enesepettus: räägime, kuidas oleme juba «oma osa teinud» ja suuname tähelepanu teistele – näiteks sellele, et nüüd peab hoopis Portugal rohkem kaitsesse panustama. Justkui aitaks see meil end paremini tunda või tooks julgeolekut juurde.

Selles olukorras puudub meil reaalne arusaam, et kaitsekulutused tuleb teha kohe, mitte aastatepikkuse venitamise ja bürokraatliku vaidluse saatel. Selle asemel raiskame aega ametkondlikus ja sisepoliitilises rivaalitsemises, kus igaüks üritab vastutust edasi lükata või oma positsiooni kindlustada.

Selline mõtteviis on ohtlik, sest see viitab alateadlikule soovile põgeneda reaalsusest. Selle asemel, et tõsiselt tegeleda omaenda kaitsevõimekuse tugevdamisega, lohutame end ideega, et NATO kollektiivne heidutus ja geograafiliselt kaugemad liitlased nagu Ibeeria poolsaare riigid suudavad hoida ohu Narva taga. Kuid ajalugu on näidanud, et väikeriigid, kes lootsid ainult liitlastele, mitte iseenda valmisolekule, on sageli valusalt eksinud.

Rahvas on sellest kaugelt ettenägelikum. Usk võiduvõimalusse on rahval suurem kui nii mõnelgi poliitikul, sest inimestel pole kuhugi minna. Aeg poliitiliseks kemplemiseks on läbi – Eesti vajab tegusid nüüd ja kohe. Poliitiline tellimus rahvalt on selleks olemas.

Praktikuna võin öelda, et ettevõtete puhul on määrava tähtsusega lõpuks ettevõtte kultuur. Ma ei usu, et ohvrimentaliteediga «meist ei sõltu midagi», on võimalik ehitada rahvusvahelisi ettevõtteid, taastada majanduskasv ja seista vastu agressiivsele idanaabrile.

Pakun välja uue narratiivi meie ajaloole ja tulevikule – Eesti on võitjate riik.

Senine kannatuste keskne käsitlus eestlaseks olemisest tuleb asendada võitjale omase enesekindla mentaliteediga. See pole keeruline, sest tegelikult oleme me läbi ajaloo liikunud võidult võidule ja isegi kõige ebatõenäolisematest seisudest oleme lõpuks võidukalt välja tulnud.

Kõigepealt tuleb aga muuta suhtumist. Me ju pole tegelikult ohvrid, vaid rahvas, kes otsustab ise oma saatuse ja tuleviku üle. Eesti on võitjate riik.

Näiteks vabadussõjast rääkides peaks olema selge, et me oleme võitjad. Samas meie käsitlus vabadussõjast filmis «Nimed marmortahvlil» on pigem nutulaul, et sõda on jube ja mõjub paljudele laastavalt.

Tegelikult polnud vabadussõja võit pelgalt õnnelik juhus või suurriikide vastasseisu kõrvalmõju – see oli strateegiline triumf, mis näitas eestlaste tõelist võimekust ja eneseusku. Kogu 20. sajandi jooksul ei leia teist näidet, kus miljoni elanikuga riik suudaks lüüa tagasi mitmesaja miljoni elanikuga vastase ning haarata osa tema territooriumist. See oli võimsam kui kõik «Rocky» filmid kokku: me lõime tagasi 130 miljoni elanikuga Venemaa, vallutasime Loode-Venemaa alad ning jätsime Peterburi vallutamata vaid liitlassuhete tõttu. Samal ajal purustasime lõunarindel Saksa impeeriumi riismed – needsamad baltisakslased, kes olid meid sajandeid rõhunud.

Kes väidab, et võitsime vaid tänu juhustele ja suurriikide sisevastuoludele, mõjub nagu see, kes seletab Eesti korvpallikoondise võitu Leedu üle Domantas Sabonise või tema isa Arvydase puudumisega.

Ka Tartu rahu ei olnud sõjakoledustest väsinud kompromiss, vaid võidu vormistus: me suurendasime oma territooriumi ja kinnistasime rahvusvaheliselt oma iseseisvuse.

Kuigi 1919. aastal jõudis vaenlane Tallinna lähistele ning moraal oli madal, jätkus piisavalt neid, kes ei andnud alla ja uskusid võitu. Me võitsime, sest leidus piisavalt eestlasi, kes uskusid võitu ka siis, kui paljud pidasid iseseisvust hullumeelseks unistuseks. Nad olid võitjad.

Kui me suvisel pööripäeval tähistame võidupüha, siis olgu see päev, kus tunnustatakse neid, kes on uskunud Eesti võitu ja toonud Eestile võite. Kaotuseusku tiim kukkugu lõkkesse.

Kui panna Eesti inimestele ette valik 1930. aastate stiilis – kas paar protsenti aeglasem majanduskasv ja kümme protsenti kõrgem võlakoormus või aastakümnetepikkune okupatsioon, küüditamised ja massimõrvad –, siis mille me valiksime?

See võib kõlada pateetiliselt, ent reaalsus on, et majandusareng on vabaduse kõrval teisejärguline. Isegi küünikule, keda Eesti saatus ei huvita, peaks olema selge, et parim viis kaitsta nii kodu- kui ka välismaiste investorite huve on tugevdada riigikaitset.

Praegu on Eesti kümneaastase võlakirja intress ligikaudu pool protsenti kõrgem kui Soomel, kuigi Soome piir Venemaaga on pikem ja keerulisemalt kaitstav. Arvestades praegust julgeolekukeskkonda ja Müncheni julgeolekukonverentsi järelkaja, pole alust arvata, et see vahe lähemas tulevikus kahaneks. Aga küsimus pole ainult protsendipunktides – tõuseb kahtlus, kas keerulises julgeolekuolukorras üldse keegi tahab meisse investeerida. 

Positiivseks näiteks on siin Iisrael, kus pärast 7. oktoobri rünnakuid teatas Intel 25 miljardi dollari suurusest investeeringust. Kuigi sealne julgeolekuolukord on keerukam kui Eestis, on riik ometi ligitõmbav, sest Iisraelil on tõsiselt võetav kaitsevõime ja tugev tehnoloogiasektor.

Meie esimene ülesanne on taastada rahvuslik kaitsevõime, alustades sellest, et igal kodanikul oleks selge ettekujutus konkreetsest plaanist, kuidas suudame vaenlase tagasi lüüa ja võita. Eesti kaitsevägi on võimekas, kuid poliitilisel tasandil peame tagama, et kava elluviimine ei takerduks. Me peame õppima 1939. aasta valusast kogemusest – siis tegime liiga vähe ja liiga hilja. Ja me peame meeles pidama, et NATO on küll tugev tugisammas, ent oma vabaduse eest tuleb võidelda kõigepealt meil endil.

Julgeolek loob ka eeldused majandusarenguks – kõik muu tuleb pärast. Seepärast ongi riigikaitse suurima tootlusega investeering Eesti tuleviku turvalisusesse, mille toel saab kasvada nii kohalik ettevõtlus kui ka välisinvesteeringud.

Me räägime tihti viieprotsendilisest kaitsekulude eesmärgist, kuid võitjad ei keskendu üksnes kuludele, vaid ka tuludele. Teen ettepaneku seada Eestile eesmärgiks jõuda 2035. aastaks kaitsetööstuse ekspordituluga viie protsendini SKTst, mis tähendaks ligikaudu kahte miljardit eurot aastas.

Eesmärk pole üksnes majanduskasv ja kõrgemad palgad, vaid soov, et Eestil oleks strateegiline eelis – pakkuda tehnoloogiaid ja relvi, mida teised riigid ei suuda, et meist oleks konkreetselt kasu. Sarnast taset suudavad väikeriikidest praegu näidata vaid Iisraeli ettevõtted, kelle näitaja käive SKTsse on 2,7 protsenti.

Võite küsida, kas see on võimalik, et olla kõige suurema kaitsetööstusega riik elaniku kohta? Kas see on vähem tõenäolisem kui vabadussõja võitmine või maailma kõigi ükssarvikute hulk elaniku kohta? Võitjate riigil on ainult üks vastus: me tegutseme, me võidame ja suudame seda teha globaalselt.

Eesti ajaloolised võidud – vabadussõda, taasiseseisvumine ning kiire majanduslik ja digitaalne areng – ei sündinud juhuse või väliste tegurite tõttu, vaid tänu neile eestlastele, kes uskusid võitu, riskisid ja tegutsesid kartmatult. Me pole iial olnud passiivsed saatuse ohvrid, vaid oleme murdnud läbi takistustest, mis esmapilgul tundusid võimatud. See võitjamentaliteet on meie ajaloo tuum – see viib meid edasi ja eristab riikidest, kes lihtsalt eksisteerivad, ilma et nende tulevik oleks nende enda kätes.

Kui tahame kindlustada oma vabadust, peame tunnistama, et see pole kunagi ette antud: see tuleb iga päev välja teenida teadliku riigikaitse, majanduse, hariduse ja enesekehtestamise kaudu. Jõukustki ei saa võtta iseenesestmõistetavana ning me ei tohi jääda loorberitele puhkama ega vaadata minevikku vaid kannatuste prisma läbi. Selle asemel peame suunama pilgu tulevikku, tegema julgeid otsuseid ning hoidma Eestit konkurentsivõimelise ja uuendusliku väikeriigina, kes ei karda suuri sihte.

Eesti edu ei raja end ohvrirollile, vaid enesekindlusele, julgusele ja tööle. Peame taastama sama rahvusliku mentaliteedi, mis tõi võidu vabadussõjas, aitas vabaneda Nõukogude okupatsioonist ja kujundas meist digivaldkonna liidri. Meie usk peab olema selles, et Eesti on võitjate riik – sest võita on parem kui kaotada.

Nii nagu Rocky Balboa, kes seisis silmitsi võitmatuks peetud Ivan Dragoga, tuleb meilgi hoolimata tagasihoidlikest vahenditest treenida, valmistuda ja igal juhul uskuda enda võitu. Vabadussõjas näitasime juba korra, et suudame vastase nokdauni lüüa. Nüüd oleme taas vastamisi oma «Ivan Dragoga», kuid nagu Rocky, kes Drago lõpuks alistas, nii tõestab ka Eesti end võitjana – sest me investeerime, valmistume, usume, ja mis kõige olulisem, võidame.

Head vabariigi aastapäeva!

Allikas: Postimees.ee

NÄIDE, KUIDAS VÄGA LIHTSA SÕNUMI ÜTLEMINE KÕNE LÕPUS KÜLLUSLIKU TEKSTITEEKONNAGA VÄLJA TEENITAKSE

Näide, kuidas väga lihtsa sõnumi ütlemine kõne lõpus küllusliku tekstiteekonnaga välja teenitakse. Ja samas ka väga hea näide, kuidas laval rääkijana enda mäluaukudesse ja eksimustesse suhtuda:)

Mart

Allikas: Youtube

 

NÄIDE, KUIDAS SELETADA ASJU LIHTSALT

Neil DeGrasse Tyson on rääkija, kes  kasutab väga  jõulist rõhuasetuste ja pauside mängu. 

Mart

Allikas: Youtube

 

LAVAHIRM

Lavahirm ehk avaliku esinemise hirm on midagi, mida kogeb maailmas umbes 75% inimestest.
Paljud tunnevad seda ärevust nii tugevalt, et väldivad esinemisi ja avalikku suhtlemist täielikult, kuigi see võiks karjäärile ja eneseväljendusele palju juurde anda. Tavaliselt väljendub lavahirm kiirenenud südamelöökides, higistes peopesades või tundes, et mõtted lähevad publiku ette minnes segi – kõik need sümptomid on paljudele tuttavad.

Avaliku esinemise hirm võib tekkida erinevatel põhjustel: varasemad negatiivsed kogemused, kartus eksida või lihtsalt hirm, et ei suuda teiste ees piisavalt hästi esineda. Näiteks USA-s tunneb umbes 28% inimestest avaliku esinemise ees ärevust, Jaapanis ulatub see näitaja aga koguni 68%-ni. Lavahirm võib piirata meie võimalusi ja pärssida arengut nii sotsiaalses elus kui karjääris. Õnneks saab õigete võtetega lavahirmu ületada.

ANONYMOUS PRESENTERS JA MART KOLDITSA 5 LIHTSAT TÖÖRISTA, KUIDAS ÜLETADA LAVAHIRMU:

1. Suuna oma tähelepanu endast välja, eesmärgiga keskenduda publikule
Paljudele on laval kõige hirmutavam mõte, et publik jälgib ja hindab neid. Selle asemel, et keskenduda oma soorituse muredele, suuna fookus publikule ja sellele, mida tahad neile öelda. Kui keskendud selgelt oma sõnumile ja selle edasiandmisele, muutub esinemine loomulikumaks.

2. Loo publikuga kontakt
Silmside on üks tõhusamaid viise lavahirmu vähendamiseks. Enne kui alustad, loo silmside kuulajatega ja mõtle neile kui inimestele, kes on tulnud sind kuulama ja toetama. Esimene lause ütle otse nende poole vaadates, mitte tühja ruumi suunatuna.

3. Räägi kõigile
Hea esineja jagab oma tähelepanu võrdselt kõigi kuulajate vahel. Kui keskendud ainult ühele osale publikust, võivad teised end väljajäetuna tunda. Vaata ringi, loo kontakt erinevate inimestega ja anna kõigile tunne, et nad on kaasatud.

4. Kasuta liikumist ja kehakeelt oma sõnumi väljendamiseks
Kehakeel räägib sama palju kui sõnad. Selle asemel, et rahutult ringi liikuda või käsi mudida, kasuta oma liigutusi teadlikult, et oma sõnumit toetada. Las käed ja keha peegeldavad seda, mida sa räägid – nii muutub esinemine loomulikuks ja väljendusrikkaks.

5. Rõhuta olulisi sõnu ja mängi pausidega
Kiire kõne võib jätta mulje, et püüad esinemisest võimalikult kiiresti pääseda. Selle asemel räägi rahulikult, rõhuta võtmesõnu ja kasuta pause, et publik saaks mõtetele kaasa tulla. Pausid aitavad rõhutada olulisi momente ja jätta sõnumi kuulajate mällu.

KOKKUVÕTTEKS

Julgustame sind oma hirmudega silmitsi seisma ja kasutama esinemisoskust tööriistana, mis aitab sul enesekindlamalt ja tõhusamalt suhelda. Lõppude lõpuks ei ole see lihtsalt esinemine – see on sinu lugu, mis väärib rääkimist. Peamine, et harjutad ja võtad samm-sammult suuremaid väljakutseid. 

NÄIDE SELGE EESMÄRGIGA KÕNEST

Hea näide selge eesmärgiga kõnest – veenda ameeriklasi, et me peame kuule minema. 
“Why go to the moon?” – John F. Kennedy – üks inspireerivamaid avalikke kõnesid, mida ühelt poliitikult kuulnud olen.

Mart

Allikas: Youtube

 

MAIRIKA KOGEMUSLUGU

Saage tuttavaks Mairikaga – Anonymous Presenters vilistlasega, kes koos kolme juhiga sukeldus avaliku esinemise treeningprogrammi saladustesse. Siin on tema teekond – alates meieni jõudmisest, kuni selleni, mida teel õppis ja koges.

Mairika Juhandi on Stockmann Tallinna kaubamaja müügidirektor. 

HEA NÄIDE PRINTSIIBIST

Hea näide printsiibist: tekst kui teekond sõnumini.

 

ENESETREENINGU MEELESPEA

KONTAKT

• Kas ma vaatan kuulajatele silma ja kas ma saaksin seda rohkem teha?
• Kas ma jagan pilku kõigi kuulajate vahel, et rääkida kõigile?

KEHAKEEL

• Kas mu käed aitavad sõnumit edasi anda?
• Kas käte liigutused on loomulikud või liiga korduvad ja mehaanilised?
• Kas mu käed teevad teadmatuid liigutusi, näiteks näppimisi või tõmblusi?

TEKST JA HÄÄL

• Kas ma rõhutan lausetes olulisi sõnu piisavalt julgelt?
• Kas rõhuasetused on lausetes õiges kohas?
• Kas ma kasutan pauside ja vaikusehetki efektiivselt?

ÜLDINE MULJE

• Kas vaatajad tunnevad, et ma suhtlen nendega, mitte ei keskendu iseendale?

KÕIGE OLULISEM

• Kas ma tunnen rääkides, et suhtlen kuulajatega, mitte ei keskendu endale?

HEA NÄIDE KÕNE POLÜFOONILISUSEST

Sõnum ja keskne teema Kisini kõnel on lihtne, aga seda väljendatakse läbi mitmete simultaansete tasandite: ajalugu, poliitika, peresuhe, päevakaja, isiklik, ja no muidugi hea irooniline huumor. Erinvatel tasanditel sama muster. 

HEA NÄIDE LUGUDE JA NÄIDETE KASUTAMISEST OMA SÕNUMITE SELGITAMISEL

Üks populaarsemaid TEDi konverentsi ettekandeid, mida on vaadatud ligi 22 miljonit korda, on suurepärane kõne näidis sellest, kuidas kasutada lugusid ja näiteid oma sõnumite selgitamiseks

ANONYMOUS PRESENTERS KORDUSÕPPUSED

Meie kogemus ja mitmeid kordi kursusel osalenud klientide tagasiside näitab, et kord omandatud oskused kipuvad aja jooksul ununema, ja harjumused, mis nõrgestavad esitust, kipuvad avalikku esinemisesse sala- kavalalt tagasi imbuma. Samuti tekib aja möödudes vajadus lisatreeningu järele, et suurema oskustepagasiga teha järgmine arenguhüpe.

SEETÕTTU KUULUTAME VÄLJA ANONYMOUS PRESENTERSI KORDUSÕPPUSED!

Idee autoriks on meie hea klient, EAS ja Kredex ühendasutuse juhatuse liige Liina Maria Lepik, kes kutsus meid mõtlema, mida teha selleks, et õpitud oskused aja jooksul ei kaoks vaid areneksid edasi. Siit ka kursuse nimi – Anonymous Presenters kordusõppused.

Kõik vilistlased on oodatud oma oskustele uut lihvi andma! Võid tulla üksi või tiimiga!

KUIDAS TÖÖTAME SEEKORD?
SÄÄSTES AEGA JA KORRATES EFEKTIIVSELT!

Harjutame prožektorite ja kaamera ees uuesti läbi kõige olulisemad avaliku kõnelemise tööriistad. Ühekordne kolmetunnine intensiivpraktika on personaalne. Selle jooksul treenime nii esinemistehnika peamisi nippe, haarava jutu komponeerimise võtteid kui ka efektset kokkumängu presentatsioonimaterjalidesse kirja panduga.

Koolitus salvestatakse, mille osaleja eneseanalüüsiks ja õpitu meeldetuletuseks kaasa saab.

Kursus toimub Kultuurikatlas Anonymous Presenters black box’is ja kestab 3 tundi.
Grupi suurus on 4 inimest.

Osalejal palume tulla koolitusele mõne juba ettevalmistatud esitluse,
kõnekava või vähemalt ideega millest soovid rääkida.

Lisainfoks kirjuta laura@presenters.ee 

KOKKUSAAMISTE KOMBERUUM TULEB TAASLUUA

Üks kõnekooli Anonymous Presenters loojatest, Hardi Kinnas ,kirjutab Äripäevas inimeste omavahelisest suhtlemisest ja vajadusest seda teemat ühiskonnas selgemalt teadvustada. Kokkusaamised eeldavad omakorda selget eneseväljenduse ja esinemise oskust.

ANDERO UUSBERG “MIDA LUGU AJUGA JA AJU LUGUDEGA TEEB”

Psühholoogiateadlase seletus lugude mõjuvusele.

AITASIME SOLARIDE AKADEEMIA KÄIMA LÜKATA

Tsiteerime Solaride mõtet: “Teooria on küll oluline, kuid praktika on see, mis elus edasi viib! “ Nii aitas Anonymous Presenters Solaride teamleads’idele selgeks teha esinemise tuumikrelva, mis on suurepärase esinemisoskuse aluseks. Esinemisoskus on omakorda aluseks oma mõtete selgele väljendamisele – olgu siis laval, sponsoritele pitchimisel või keerulist tehnilist lahendust oma tiimikaaslastele selgitades. Ehk siis – kui Sa ei oska selgelt ja loogiliselt väljenduda, võib mõnigi maailma muutev idee vaid selle taha taha jääda ning maailm jääb selle võrra hallimaks paigaks kogu universumis. Jõudu, solariderid – teie loote uut tulevikku ja rõõm oli teiega koos olla. 

TIIMIKOOLITUSE KOGEMUS EHK „KUIDAS” ON TÄPSELT SAMA OLULINE KUI „MIDA”

Möödunud nädalal astus oma ettevalmistatud kõnedega lavale eriti kreatiivne seltskond: loov- ja disainiagentuuri Division meeskond.  Koolitusel õpiti muuhulgas, kuidas saavutada ja hoida kontakti publikuga, kuidas jutustada lugu ning mõjusalt abimaterjale kasutada. Õpiti teooriat ning tehti palju praktilisi harjutusi.

Viljaka loomepinnase väetiseks pole virts, vaid võimalused arenguks ja puhkuseks.  Nii oleme koos targemad, elujõulisemad ja seeläbi ka paremad partnerid oma klientidele. 

Oma mõtete ja ideede selge ning veenev esitamine on elutähtis tööriist loovagentuuri töötaja oskuste pagasis, nagu õpetas meie tiimile Anonymous Presenters üks loojatest Mart Koldits. On kahju tõdeda, et noorte näost näkku suhtlemise oskused jätavad tänapäeval nutimaania tõttu aina enam soovida.

Koos läbiti mitmepäevane praktiline koolitus, milles analüüsiti fookuse hajumise põhjusi ning õpiti hingelise sideme loomist kuulajaga. Isegi väga hea lugu ei tee halvast jutustajast head esinejat.  „Kuidas” on täpselt sama oluline kui „mida”. 

AIGI SOOL, Division team leader ja partner 

ESINEMISHIRM ON ENERGIA, MIDA ON VÕIMALIK MUUTA MILLEKSKI MUUKS

Mart käis külas Veiko Valkiaineni taskusaates JuhtimisPodcast.

Räägiti sellest, miks on eneseväljendusoskus nii oluline ning kuidas oleks võimalik juhtidel iseennast selgemalt väljendada, esinemishirm positiivseks energiaks muuta ja oma ideid mõjusamalt tutvustada.  “Minu jaoks oli see sügav ja huvitav arutelu, kus igal sammul kajas läbi palju inimlikkust ning Mardi näitlejatunnetus ja lavastaja praktika.” – Veiko Valkiainen.

“Kas sa oled kunagi tundnud, vaadates filmi või etendust, piinlikkust? Kui inimene on laval, sinu ees, ja tal läheb midagi sassi, tal tekib mingi probleem ja ta hakkab sellepärast stressama, siis mulle publikuna ei meeldi see mitte sellepärast, et inimene laval tegi mingi vea – no ajas sõnad sassi või komistas või mis iganes –, vaid sellepärast, et kui sina laval tunned piinlikkust, siis tunnen mina publikuna ka sinu piinlikkust. Kui sa aga lahendad selle pinge laval olles enda jaoks ära, siis laheneb see ka publiku jaoks. Me peame aru saama, et meie vahel on nagu juhe – mina olen kuulaja ja sina oled rääkija; see on nagu lapse ja ema vaheline nabanöör, mis tekitab ühise vereringe. Kui ema võtab mingit nö jura sisse, nt alkoholi, siis see jõuab ka lapseni. Esinemine on samasugune tants publikuga. Sa oled ühises energiaringis. Ja kui sina siis oma asja esitades mingi sita esitusse sisse viskad, siis saavad nemad auditooriumis ka sellega kokku. Ja kui me räägime nüüd olukorrast, kus meil on tekkinud esinemishirm või -ärevus, siis huvitav fenomen seisneb selles, et kui see publikule välja öelda, seda positiivselt võtta ning siiralt auditooriumiga jagada seda emotsiooni, siis sa muudad selle nö negatiivse ärevuse poitiivseks ärevuseks. Ja mis kõige ägedam – lahendades selle teema sellisel moel iseenda jaoks, lahendad sa selle ärevuse ka publiku jaoks. Mina väga pooldan seda – ole laval hästi aus. Kui midagi valesti läheb, siis ütle see välja. Ära jumala eest ürita seda varjata. Mõnes mõttes on hirm energia, mida on esinejana võimalik teadlikult suunata ja see muutub millekski muuks. Ehk see, kas hirm muutub sind paralüseerivaks, selliseks paanikahooks, või muudad sa selle hoopis adrenaliiniks, mille pealt jõudu ammutada – see on kõik meie kätes. See ongi elav esitus.” – Mart Koldits.

INSPIRATSIOONIPÄEV TIIMIDELE

Mai – ja juunikuus osalesime ainulaadse kooslusega inspiratsioonipäevadel, mis olid suunatud väikestele tiimidele. Mart ja Hardi õpetasid, kuidas paremini esineda ning milles seisnevad peamised nipid, et arengut saavutada. Täname korraldajat Broadline  ning Peeter Piheli ja Fotografiska meeskonda. Tervitused ka Maidla Nature Resort seltskonnale, kes meid lahkesti vastu võttis.
Eksklusiivselt on pakkumisel veel mõned kuupäevad sügise alguses.

MILLISTELE OMADUSTELE PEAKS ÜKS ELUS JA MÕJUV ESITLUS VASTAMA?

Siin on hea ja lõbus näide analüütilisest lähenemisest kõnedele, mis võtab detailselt pulkadeks, mis omadustele üks tõeliselt ELUS ja MÕJUV esitus peab vastama. Taaskord tõestus, kuidas Aristotelese ajast pärit retoorikatööriistad tänapäevalgi toimivad.