Menüü

Kui Nokia oleks inimene laval.

Ta tuli kord lavale, rääkis valju häälega ja tundis end kindlalt. Kõik toimis, kuni publik tahtis midagi muud.
Siis tuli iPhone. Uus keel, uus vorm, uudne kogemus.
Ja ühtäkki ei piisanud ka enam sellest, et sul on lihtsalt hea hääl ja korralik PowerPoint.

Sama on esinemisega.
Vana hea“turvaline esitlus” ei tööta enam, inimesed ei taha kuulata, nad tahavad tunda.
Kui julged vanad harjumused maha põletada ja otsida uut – ausamat, lihtsamat, elusamat – sünnibki loov häving.

Nii nagu Nokia pidi muutuma, peab ka iga esineja aeg-ajalt peeglisse vaatama.
Ainult et Nokia… unustas muutuda.

Hardi Kinnas: loov häving – kummardus inimestele, kes loovad läbi lagunemise

“Tuleviku edukad ettevõtted ei keskendu ainult tulule, vaid sellele, kuidas nende tegevus rikastab inimesi ja ühiskonda,” kirjutab loovstrateeg Hardi Kinnas.

On kummaline, kuidas loovus sünnib alles siis, kui midagi laguneb. Kui süsteem, millele me toetusime, variseb. Kui tuttavad tööviisid ja kindlad rollid kaotavad korraga oma mõtte.
Me mäletame, kuidas ühel päeval kadusid lavad, publikud ja ruumid. Kõik, mis oli kindel, haihtus. Ja ometi – just selles vaikses tühjuses hakkas idanema midagi uut.
Kõik, mis oli mugav, kadus. Kõik, mis oli rutiinne, muutus mõttetuks. Alles jäi inimene – oma hääle, loo ja sisemise valgusega.
See ongi loova hävingu tuum. Kui vana süsteem variseb, tekib ruum uueks mõtteks. Ning selles ruumis sünnivad kultuurid, ideed ja ettevõtted, mis ei müü enam lihtsalt toodet, vaid loovad tähendust.


Majandus vajab ärkamist


Eesti majandus peab uuesti ärkama. Mitte taastuma vanaviisi, vaid leidma uue mõtteviisi, mis ühendab inimlikkuse ja vastutuse.
Me ei saa enam loota vaid efektiivsusele, kiirusele või numbrilisele kasvule. Meil on vaja sügavamat põhjust, miks me üldse tegutseme.
Sest majandus ei ole ainult tootmine ja tarbimine. Majandus on inimestevaheline suhe. See, kuidas me räägime, kuulame, loome ja teeme koostööd.
Kui ettevõte teab, mille eest ta seisab, sünnib usaldus. Kui tiim tajub, et nende töö loob tähendust, sünnib pühendumus. Ja kui ühiskond väärtustab sisemist kasvu sama palju kui väliseid tulemusi, siis sünnib jätkusuutlik areng.


Loovus kui majandusjõud

Loovus ei ole pelgalt reklaam või esteetika. Loovus on võime näha võimalust ka seal, kus teised näevad kriisi. See on julgus küsida “miks?” ajal, mil teised küsivad “kui palju?”.
Loovagentuuride töö ei ole enam ainult müüa, vaid aidata ettevõtetel mõtestada oma olemasolu. Iga sündmus, iga sõnum ja iga vestlus võivad olla kultuuri teod. Kultuur ei teki ainult riigi toel ega suurtes programmides — see sünnib ettevõtetes, tiimides ja inimestevahelistes suhetes.
Loovus on Eesti järgmine ekspordiartikkel. Mitte toode, vaid mõtteviis, mida maailm vajab.
Kui suudame luua kultuuri, mis väärtustab inimesi, usaldust ja koostööd, siis ei pea me enam kellelegi järele jõudma – me saame ise anda suuna.
Üheskoos ei ehita me enam ainult kampaaniaid ega üheõhtuseid emotsioone. Me ehitame uut inimlikku ajastut, kus väärtused juhivad otsuseid ja suhted loovad tulemusi.
Küsimus ei ole enam selles, kui efektiivselt me toodame, vaid miks ja kelle nimel me loome.
Tuleviku edukad ettevõtted ei keskendu ainult tulule, vaid sellele, kuidas nende tegevus rikastab inimesi ja ühiskonda. Selle kaudu sünnibki uus majandus – mitte kiiremini, vaid targemini.

Häving kui võimalus

Loov häving ei ole lõpp. See on puhastus, mis jätab alles olulise.
Kui vana süsteem variseb, siis tekib ruum uueks mõtteks. Ning just sellises ruumis sünnivad järgmise põlvkonna ettevõtted – need, kes ühendavad töö ja tähenduse, tulemuse ja suhte.
See on ka kummardus Nobeli majandusauhinnale ja neile, kes mõistavad, et majanduse suurim jõud ei peitu mitte kapitalis ega kasumis, vaid inimeses, kes suudab luua uut ka siis, kui vana on kadunud.
Eesti majandus ei vaja ainult efektiivsust. See vajab tähendust. Sest loovus ei sünni mugavuses. Loovus sünnib siis, kui kõik muu on kadunud. 

Ja kui see juhtub, siis hakkab inimene jälle rääkima.

Artikkel on avaldatud Äripäevas 2.11.2025: https://www.aripaev.ee/arvamused/2025/11/02/hardi-kinnas-loov-having-kummardus-inimestele-kes-loovad-labi-lagunemise


Autor  Hardi Kinnas on kõnekooli Anonymous Presenters kaasasutaja ning partner.


KUIDAS E-KURSUSEST SAAB PÄRIS LAVAKOGEMUS: CASE STUDY 500 INIMESE EES PEETUD KÕNEST

Käesolev case study analüüsib Sten Argos’e kogemuslugu, mis esitati Äripäeva juhtimiskonverentsil “Coaching 2025 – Vabadus”. See kõne on hea näide e-kursuse teooria rakendamisest praktikas.
Esmalt anname sulle lugemiseks valmis kõne, mis läks konverentsil esitamisele, ning seejärel kõne valmimise protsessi – e-kursuse teooriale toetudes loodud skeemi.

Foto: Andras Kralla

STENI KÕNE

AVANG
Teie hulgas on paljud, kes töötavad organisatsioonides, kus on defineeritud väärtused. Osadel on need ka seinale kirjutatud.  Väärtused on kultuuri alus. Need võivad luua koostööd, aga ka seda tappa. Olen seda näinud ja kogenud oma 20-aastase juhi­teekonna jooksul. Täna jagan oma kogemust, kuidas väärtused mis peaks meid sillana liitma, võivad olla kasutusel ka kui ründerelvad.

I PEATÜKK
2003. aastal töötasin EMT-s teenuste juhina.
Vastutasin Õllesummeril esmakordselt mobiiltelefoniga värava avamise eest – tol ajal väga uuenduslik lahendus. Nagu uute süsteemidega ikka, tekkis tõrge: üle 150 inimese olid kaua oodanud. Jõudsin kohale just siis, kui inimesed olid väga vihased ja valmis meid meedias mustama.
Astusin rahva ette ja ütlesin: „Olen EMT-st ja vastutan olukorra eest.“ Selgitasin ausalt, et värav töötab, kuid ülekoormuse tõttu aeglaselt ning kui proovime rahulikult, pääsevad kõik sisse. Enamik rahunes, mõni sai vabanduseks vihmavarju, paar kõige tige­damat tuli ka füüsilise enesekaitsega sujuvalt eemale suunata.
Olen veendunud, et ilma sellise tegutsemiseta oleks EMT saanud märkimisväärse mainekahju. See lugu iseloomustab mind inimesena – otsekohene, avatud, kirglik, hooliv ja vastutust kandev. Hilisemas juhi karjääris olin selline, kes näeb, et midagi on halvasti, ütlesin. Kui hästi – ütlesin. Kui nii ja naa – ütlesin ka. Võtsin vastutuse, ei süüdistanud teisi. Ja see töötas. Vähemalt mõnda aega. Noore juhina oli see mu supervõime – siirus, otsekohesus, kirg. Tulemused olid head.  Ma uskusin, et selline avatud ja otsene olek on arengu alus. Ma olin hea juht.

II PEATÜKK
2008 aastal võtsin vastu uue  väljakutse – ligi 300-liikmelise divisjoni direktor Eesti Energias.
See oli strateegiline roll. Meie ülesanne oli muuta stagneerunud monopol vabaturu ettevõtteks, kes suudab elektrimüügis edukalt konkureerida. See oli suur muutus ja 7-aastane hullumeelne, äge ning edukas teekond: ületasime turuosa eesmärgid, lõime klientidele selgust ja muutsime töötajate mõtteviisi. Teekonna alguses tegin aga vea. Mõistsin, et vajame selget strateegiat ja visiooni, ning panin selle üksi viie päevaga metsas kirja. Tulin tööle, tutvustasin plaani, tiim noogutas… ja alustasime. Kui olin mõne aja pärast tiimis loonud avatud suhtluse ja tabu teemasid ei olnud, tuli tiimilt tõde: „See strateegia on hea, aga see on sinu, mitte meie oma.“ Ma ei olnud kuulanud ega kaasanud tiimi.
See oli valus taipamine. Ilma kuulamisoskuseta ei saa olla hea juht. Sellest sai pöördepunkt. Hakkasin teadlikult kuulama ja tiimi kaasama, püüdsin päriselt mõista nende maailma ning selgitada oma otsuste tagamaid. Lõpliku arenguhüppe sain, kui õppisin coach’iks – mitte tiitli pärast, vaid kuulamisoskuse hüppelise arendamise nimel. Täna ma ei pea ennast veenma kuulama, teades selle võlu ja jõudu, teen seda enamasti loomupäraselt ja ma suudan teist inimest nii kuulata, et ei kuule enam samal ajal omi mõtteid.

III PEATÜKK
See teekond muutis mu väärtusi – mitte sisult, vaid sügavuselt.
Hakkasin kuulama mõistmiseks, mitte vastamiseks. Minu avatus muutus kahepoolseks: ma ei avanud end vaid teistele, vaid lõin ruumi, kus ka nemad said avaneda. Sain aru – avatus ilma kuulamiseta on monoloog ja monoloog inspireerib harva.
Olin oma juhtimisstiilis kindel – mulle öeldi, et olen hooliv ja nõudlik juht, hoolisin inimestest ja tulemustest. Mulle oli see kompliment. Ma uskusin siis ja usun ka praegu võimsast põhimõtet, mida ma juhina olen õppinud – hoolige inimestest, et nad õnnestuksid. Olge nõudlikud, et nad õnnestuksid suurelt.  Pärast Eesti Energiat juhtisin edukalt eri valdkondades, sain tiimidelt kõrged hinnangud, rahuolu uuringud alati 70, 80 palli ja head ärilised tulemused.
Ja siis öeldi mulle ühes ettevõttes: „Sten, sa oled liiga jõuline.“ Mina – inimeste inimene, avatud, kirglik, aus, vastutust kandev. Toimetasin kooskõlas kokkulepitud väärtustega. Kuidas siis ikkagi sai avatus muutuda rünnakuks? Tekkinud segadus pani küsima: kas mu tugevus on mu nõrkus, või kas ühiskond on muutumas liiga hellaks, peamegi ainult ümber nurga rääkima? Kes siis tulemuse ära teeb, kui me vaid pehmelt piilume probleemide olemust? Või on asi hoopis väärtuste erinevas tõlgendamises ja tajumises?

IV PEATÜKK
Usun, et keegi ei tule tööle halba tööd tegema. Üks erand oli – kord varastas töötaja kontorist konditsioneeri ja pani selle koju üles. Tal olid ilmselgelt teised motivaatorid. Aga üldiselt on inimesed head ja tahavad oma tööd hästi teha. Ma usun inimestesse.
Sellessamas organisatsioonis oli näiteks olukord, kus hüppeliselt kasvasid kliendipöördumised tehnilistes küsimustes, kuid tehnika juht väitis, et kõik näitajad on rohelises.
Küsisin: „Äkki mõõdame valesid asju?“ Minu jaoks oli see aus ja siiras hüpotees – märk avatusest ja soovist lahendada probleem. Tema jaoks kõlas see aga kui rünnak tema ja tema tiimi tööle. Hiljem sain aru, et oleksin võinud küsida teisiti: „Aita mul palun mõista, mida ja kuidas mõõdame – kas klientide ootustes on midagi muutunud?“ Sisu oleks jäänud samaks, aga toon oleks olnud leebem. Samas mõne teise juhiga samas organisatsioonis, küsin mina otse ja tema otse, arutelu on sügav, kiire ja tõhus ning liigume edasi. Mõlemal juhul käitusin nii, sest me oleme kokku leppinud, et meie organisatsioonis on väärtusteks avatus ja ausus, sest see viib meid kiiremini edasi.
See pani mind mõistma, et minu AVATUS ei pruugi teise inimese jaoks tunduda avatusena. Sama väärtus – kaks erinevat taju. Minu jaoks avatus võrdub ausus ja silla ehitamine. Tema jaoks avatus võrdus rünnak ja kaitsepositsioon. Minul kui juhil lasub siin kohustus seda märgata, sest kui koostöös minnakse kaitsesse, peatub areng. Siis me enam ei lahenda, vaid venitame.

V PEATÜKK
Miks see kõik üldse oluline on?
Kui väärtuste tõlgendus on udune, saab nende taha peitu pugeda, vastutusest kõrvale hiilida, süüdistada teisi. Ja kui sellised peitusemängud algavad, siis koostöö lõppeb.
Siit sündis idee – VÄÄRTUSED EI OLE ABSOLUUDID ja neid saab mõõta lihtsa  väärtuste 3 palli skaalal. 
Mõelge oma ettevõtte ühele põhiväärtusele, mis teie ettevõttes on tugevalt väärtuseks toodud – see meis teid defineerib. Ja nüüd mõelge, mis on teie number selle väärtuse juures skaalal ühest kolmeni.

Kui üldse ei aktsepteeri, oled vales organisatsioonis.
See skaala ei anna hinnanguid – see loob selguse
Kujutage ette, et organisatsiooni väärtuseks on „avatud suhtlus“.   Mina olen „üks“.  Teine on „kaks“. Kolmas on „kolm“ ja me kõik mängime, nagu oleksime „ühed“, sest meil seina peal on selline väärtus, mis meid organisatsioonina defineerib.  Nii me loome organisatsioonikultuuri, mis on fassaad, karneval. Kus päris AVATUS puudub, sest kõik kardavad, et nende „tegelik number“ pole aktsepteeritav või kohane. Mõni inimene ongi „üks“, mõni ongi „kaks“ ja see on OK – kui nad teavad seda ja kui juht ja tiim teab seda.
Kui mina, 1-tüüpi avatusega juht, annan tagasisidet 2- või 3-tüüpi inimesele, kohandan sõnumit, et ta saaks selle vastu võtta. Ma ei muuda oma olemust, kuid hoolin vastuvõtja olemusest. 1-taseme kolleegiga on suhtlus kiirem ja vahetum. Nii ei saa enam väärtuste erineva tõlgenduse taha peituda.
Küsi endalt – mis on sinu number mõne üldlevinud väärtuse, näiteks avatuse, kirglikkuse või innovaatilisuse juures? Ja küsi oma kolleegilt  – mis on tema number? Kui te seda teete, siis te ei mõõda inimest. Te mõõdate kontakti.

Kas VÄÄRTUSED on vabaduse mõõdikud?
Jah. Aga ainult siis, kui me julgeme neid päriselt mõõta. Julgeme öelda, kus me päriselt oleme. Mitte, kus me „peaks“ olema. Väärtused ei tapa koostööd. Aga valesti kasutatud väärtused võivad haavata. Kui tahame tugevat kultuuri, siis peame väärtusi vaatama kui täpsemini defineeritud maatriksit, mitte loosungeid seinal. Nii on väärtused usalduse ja koostöö sillaks, mitte relvaks.

Aitähh

KÕNE ANALÜÜS

Nüüd võtame selle kõne samm-sammult lahti ja vaatame, kuidas e-kursusel õpitud tehnikad laval päriselt toimisid. Case study näitab, kuidas õiged tööriistad muudavad pingelise esinemise nauditavaks kogemuseks nii laval olijale kui kuulajatele. Sten läbi e-kursuse ca 2 kuud enne oma esinemist.

AVANG: TÄHELEPANU HAARAMINE

Kõne tekst (lühendatud): Teie hulgas on paljud, kes töötavad organisatsioonides, kus on defineeritud väärtused. […] Väärtused on kultuuri alus. Need võivad luua koostööd, aga ka seda tappa. […] Täna jagan oma kogemust, kuidas väärtused mis peaks meid sillana liitma, võivad olla kasutusel ka kui ründerelvad.

Analüüs:

I PEATÜKK: LOO JUTUSTAMINE VALEMIGA KONKREETNE -> ÜLDISTAV -> VÄIDE

Kõne tekst (lühendatud): 2003. aastal töötasin EMT-s […] vastutasin Õllesummeril esmakordselt mobiiltelefoniga värava avamise eest. […] tekkis tõrge: üle 150 inimese olid kaua oodanud. Astusin Mere väravas rahva ette ja ütlesin: „Olen EMT-st ja vastutan olukorra eest.“. […] See lugu iseloomustab mind inimesena – otsekohene, avatud, kirglik, hooliv ja vastutust kandev. […] Noore juhina oli see mu supervõime – siirus, otsekohesus, kirg. Tulemused olid head.

Analüüs:

II PEATÜKK: SISEMISE PÖÖRDE KEHTESTAMINE

Kõne tekst (lühendatud): 2008 aastal võtsin vastu uue väljakutse – […] panin strateegia üksi viie päevaga metsas kirja. Tutvustasin plaani, tiim noogutas… […] tuli tiimilt tõde: „See strateegia on hea, aga see on sinu, mitte meie oma.“. […] See oli valus taipamine – ilma kuulamisoskuseta ei saa olla hea juht.

Analüüs:

Pöörded (sisemine) See peatükk on üles ehitatud võimsale sisemisele pöördele.

III JA IV PEATÜKK: PROBLEEMI SÜVENDAMINE JA UUE PÖÖRDEGA SÕNUMI POOLE LIIKUMINE

Kõne tekst (lühendatud): Ja siis öeldi mulle ühes ettevõttes: „Sten, sa oled liiga jõuline.“. […] Kuidas siis ikkagi sai avatus muutuda rünnakuks?. […] tehnika juht väitis, et kõik näitajad on rohelises. Küsisin: „Äkki mõõdame valesid asju?“ […] Tema jaoks kõlas see aga kui rünnak. […] Sama väärtus – kaks erinevat taju.

Analüüs:

V PEATÜKK JA LÕPETUS: LAHENDUSE ESITAMINE JA RAAMISTAMINE

Kõne tekst (lühendatud): Siit sündis idee – VÄÄRTUSED EI OLE ABSOLUUDID ja neid saab mõõta lihtsa väärtuste 3 palli skaalal. […] Number 1 tähendab: See VÄÄRTUS oledki sina. […] Number 2 tähendab: Sa oled selle väärtuse kandja. […] Number 3 tähendab: Sa aktsepteerid seda väärtust. […] See skaala ei anna hinnanguid – see loob selguse. […] Kui mina, 1-tüüpi avatusega juht, annan tagasisidet 2- või 3-tüüpi inimesele, kohandan sõnumit. […] Nii on väärtused usalduse ja koostöö sillaks, mitte relvaks.

Analüüs

Lahendus ja mõju: Siin esitletakse kõne lahendust – kolme palli skaala. See on lihtne ja praktiline tööriist. Seejärel kirjeldatakse selgelt  mõju: skaala kasutamine loob selgust, väldib fassaadkultuuri ja võimaldab kommunikatsiooni kohandada, mis omakorda ehitab usaldust.

KOKKUVÕTE

Antud kõne on eeskujulik näide sellest, kuidas isiklikust teekonnast – koos selle õnnestumiste ja ebaõnnestumistega – saab vormida võimsa ning praktilise sõnumi.
Teekond sõnumini: Struktuur järgib läbivalt põhimõtet, kus iga peatükk ehitab loogiliselt silda järgmiseni, kulmineerudes selge põhisõnumiga. Kõne kasutab meisterlikult lugude jutustamise tehnikaid ja selgeid pöördepunkte, et viia kuulaja läbi emotsionaalse ja intellektuaalse teekonna.
Detailide jõud: Piisavad detailid (nt “Mere värav”, mitte lihtsalt “värav”) muudavad loo elavaks ja loovad samastumist, vältides samas liigset kirjeldamist.
Terviklik raamistik: Alguse ja lõpu elegantne seostamine (“väärtused sillana, mitte relvana”) annab kõnele tervikliku ja meeldejääva vormi.

Tulemuseks on kõne, mis mitte ainult ei köida tähelepanu, vaid pakub kuulajale ka reaalse ja rakendatava lahenduse reaalsele probleemile. See on hea praktiline näide, kuidas “Anonymous Presenters” e-kursuse teooria päriselus tulemusi loob.

ESINEMINE LÄBI STENI ENDA SÕNADE

Laval olemine oli korraga pingeline ja ärevust tekitav. Kümneminutiline kogemusloo jagamine enam kui 500 inimese ees on omaette väljakutse. Formaat, ajas püsimine ja publiku siiras kõnetamine on vähemalt sama olulised kui sõnum ise.
Koolitus andis siinkohal väga häid tööriistu. Kõige enam kõnetas mind fookuse viimine endast väljapoole. Otsustasin juba enne lavale minekut, et ei keskendu seal sellele, kuidas ma paistan või mida teen, vaid lähen lavale nautima ja publikule sõnumit edastama. Ka laval, kõne alguses, tuletasin seda endale mõttes meelde ja see rahustas. Nii sain lubada endal päriselt kohal olla ja hetke nautida. Otsisin pilguga kontakti publikuga ja sain seda ka kätte.
Jalutasin laval ringi, võib-olla isegi veidi liiga palju. See ei olnud halb, liikumine oli sujuv , kuid tagantjärele sain aru, et liigne kõndimine sunnib pilku sageli põrandale, et jälgida kuhu astun. Nii jääb publikuga silmsidet paratamatult vähemaks. See ongi minu üks õppetund järgmiseks korraks: laval võib liikuda rahulikult ja enesekindlalt, aga mitte nii palju, et pilk hajub.
Väga suureks kasuteguriks osutus ka harjutamine peatükkide kaupa. Olin seni harjutanud ainult tervikuna. Peatükkide kaupa harjutamine aitas kogu kõne süsteemselt meelde jätta ja välistas olukorra, kus algus on lihvitud, aga lõpp jääb nõrgemaks lihtsalt seetõttu, et harjutamine algab alati algusest.

Olen varemgi laval esinenud, aga seekord tundsin end tõesti hästi. Suur osa sellest enesekindlusest tuli just koolituse käigus õpitud lihtsatest ja hästi toimivatest tööriistadest.

Loe Sten Argose tegemistest lähemalt siit www.stenargos.ee

TUTVU E-KURSUSEGA

Hardi Kinnas, Rain Pikand: kas krokodillkana neelab loovagentuurid?

Suur osa kiirmoest läheb mahamatmisele.
Nii on ka AI loodud sisuga, kirjutavad ettevõtjad Rain Pikand ja Hardi Kinnas.

Ajastu vahetus. Kui Ernest Hemingway kirjutas oma esikromaani “Ja päike tõuseb”, käsitles see maailma, kus vanad tõed olid purunenud ja inimesed püüdsid leida uut mõtet pärast suurt vapustust. Reklaami-, meedia- ja üritusturundusagentuuride maailm elab praegu läbi midagi väga sarnast.

Pandeemia lõhkus tuttavad rutiinid – päike paistis natuke uut moodi, aga taastuti laias laastus hästi. Nüüd on saabunud tehisaru (AI), mis kirjutab reegleid ümber. Kelle peale päike paistma hakkab, selgub kiiremini, kui arvata oskame.

Altmani ja Ive’i 6,5 miljardi dollari suurune diil uue AI-kogemuse loomiseks näitab muutuste skaalat ja panuseid.

Reeglid muutuvad kõige kiiremini kahes valdkonnas:
– koodi kirjutamises, kus tulemus on selgelt defineeritud
– reklaamis ja brändingus, kus piirid on hägused ja „enam-vähem“ piisab.
AI täidabki maailma, kus enam-vähem on piisav. Tähelepanu, CMO-d ja brändijuhid!
Täna saab tekste, pilte, kampaaniaid ja isegi ürituste ideid genereerida lihtsa “prompt + enter” abil. Ja neid tuleb lehekülgede kaupa.

Aga kas see teeb kõigist loovad? Ei tee.
Kõigil on alati olnud võimalus luua – enamik lihtsalt ei ole seda teinud.
AI ei tee sinust loojat. Ta teeb sinust tellija. Sina vastutad.
Sul on vaja kedagi, kes oskab küsida:
Miks just punane? Miks just see stiil?

Milleks veel agentuur?
Tundub, et dramaturge, loovtiime ja produtsente pole enam vaja?
Küsimus on õhus valjemalt kui kunagi varem:
milleks agentuur, kui AI teeb kõik ära? Aga tööriistu on alati olnud – ja tuleb veelgi.
Tööriist ei loo kogemust ega tähendust. Selleks on vaja midagi enamat.

Altman ja Ive.
Miks vajab AI inimest?
Miks vajab Altman Jony Ive’i?

Et AI-l oleks inimlik mõõde.
Et luua koostöö, mis pole lihtsalt funktsionaalne, vaid inimlik – nagu Apple’is sulandusid riist- ja tarkvara.
Kas sina oled oma ettevõttes see kuraator, kes suudab AI-mürast välja sõeluda tähenduse ja tooni?
Kui ei, siis keegi peab olema.
Ja siin tulebki appi agentuur.

Millise agentuuri peale paistab uus päike?
Mõttepartner, mitte pelgalt täideviija.
Hea agentuur ei küsi „mida teha?“, vaid „miks teha?“
Ta ei lahenda ainult probleeme – ta sõnastab need paremini. Loovuse hoidja. Ruumi looja.
AI suudab genereerida.
Inimene suudab tähenduslikult luua.

Inimlikkusele jääb ruumi

Loov ruum sünnib kuulamisest, pingest, keskendumisest – mitte mustandist.
Empaatia, eetika, inimlik side. Brändi inimlikkus ei tähenda lihtsalt tooni – see tähendab, et keegi küsib:
kas see kõne on inimesele või slaidile?
kas lavakujundus toetab mõtet või varjab tühjust?

AI ei tunne piinlikkust ega haavatavust.
Inimene tunneb. Kui midagi on väga lihtne luua, tuleb kaasa masstootmine. Ja masstarbimine.
Kaob isikupära. Kaob veetlus. Tuleb liialdamine ja pinnapealsus.

Maitse on sellest enamat.
Maitse tuleb seest.
Maitse on inimlik.
Maitse on risk. See näitab, kes sa tegelikult oled.
Ja sellepärast jääd sa meelde.

Maitset ja loovust ei saa mõõta. Sellepärast ongi loovus juhatuste kabinettides võõras nähtus.
Ärid tahavad kontrolli – kontroll on kõikide äride tüvirakk.
Loovus on risk.

Sellepärast 99,99% promptidest ei riski.
“Pane kokku krokodill ja kana puugravüüri stiilis” ei ole loovus, vaid kaasamine.
Tee mulle midagi. Ma siis vaatan.
Aga vaataja silmad on ikka need samad, mis enne AI levikut.

Suur osa kiirmoest läheb mahamatmisele – landfill’i.
Nii ka AI loodud sisuga.

Ja elektrijaamad huugavad, et toita AI kiirenevat energiavajadust.
Üks keskmise pikkusega tekstiline AI-ülesanne kulutab sama palju energiat kui elektrikerise tunniajaline töö. Loovate inimeste ja agentuuride roll on minimeerida nende teostuste landfill’i.
Mitte lihtsalt toota, vaid luua midagi, mis jääb.

Päike hakkab paistma nende peale, kes säravad seesmiselt – mitte krokodillkana valguses.

Artikkel on avaldatud Äripäevas 02.06.2025: https://www.aripaev.ee/arvamused/2025/06/02/rain-pikand-hardi-kinnas-kas-krokodillkana-neelab-loovagentuurid


Autorid.  Hardi Kinnas on kõnekooli Anonymous Presenters kasvuarhitekt ja partner.
Rain Pikand on Anticonsultancy looja ja partner. 


Coop Pank e-kursuse kogemuslugu

Esinemisoskus on igapäevatöö lahutamatu osa – olgu selleks koosolekutel ideede esitamine, klientidega suhtlemine või ametlikud ettekanded. Kuidas arendada neid oskusi 60 töötajaga paindlikult ja tõhusalt? Siin on Coop Panga kogemuslugu.

VÄLJAKUTSE

Coop Pank vajas paindlikku ja tõhusat lahendust esinemisoskuste arendamiseks suurele hulgale töötajatele. Lahendus pidi olema praktiline ja kohandatav erinevatele rollidele ning sobima tihedasse töögraafikusse.

LAHENDUS: ANONYMOUS PRESENTERS E-KURSUS

Lahenduseks sai Anonymous Presentersi veebipõhine avaliku esinemise ja eneseväljenduse õppeprogramm. Coop Panga personalijuht Janika Valliste kiitis pakkuja proaktiivset lähenemist: “Siinkohal tahaks tuua välja Anonymous Presentersi poolse proaktiivse lähenemise – kui sa tunned et teed õiget asja ja tahaksid seda jagada, siis ei tasu ootama jääda, et keegi sind märkab, vaid anna endast teada.” Programm pakkus praktilisi tööriistu, võimaldas kaasata üle 60 töötaja, läbida koolitust paindlikult sobival ajal ning esitas materjali struktureeritult ja kaasahaaravalt.

TULEMUS

Läbitud kursuse tulemusena tundsid töötajad end esinedes mugavamalt. Koolitus aitas ületada esinemisärevust ja andis praktilisi eneseväljenduse tööriistu. E-koolituse formaat võimaldas materjale ja harjutusi korduvalt läbida. Personalijuhi sõnul oli suurim kasu koolituse universaalsuses ja paindlikkuses, mis võimaldas kaasata palju töötajaid.


MIKS VALIDA E-KURSUS?

Coop Pank soovitab Anonymous Presentersi virtuaalkoolitust, mis võimaldab struktureeritud ja positiivset esinemisoskuste arendamist, lühikese ajaga kaasata palju erinevaid töötajaid, on paindlik ja kasutajasõbralik ning annab koheselt rakendatavaid praktilisi tööriistu. Personalispetsialist Moonika Tammsalu lisas: “Koolitus oli ülesehitatud arusaadavalt ja lihtsas keeles, mis võimaldab väga laia kasutust erinevates situatsioonides.”

Pildil Coop Panga töötajad Ave, Anne-Ly ja Triin, kes jagasid meile väörtuslikku tagasisidet e-kursusel kogetu põhjal ning võitsid loosiga mõnusa mõttevahetuse hommikusöögi ja Anonymous Presenters tiimi seltsis.


ARVAMUS | Mikk Puurmann ja Hardi Kinnas: kui inimesel pole ruumi mõelda, muutub ta failiks

Viimasel ajal on midagi muutunud. Mitte lärmakalt, vaid vaikselt. Vaikus koosolekutel. Vaikus ekraanide taga. Vaikus esinemistel. Mitte see hea vaikus, mis laseb mõttel kasvada, vaid see teine – see, kus inimene on kohal, aga mitte päriselt.

Töö on muutunud efektiivsemaks. Elu on kiirem. Süsteemid on nutikamad kui kunagi varem. Aga kas inimene on selles kõige keskel veel alles?

Tundub, et järjest enam võtab ruumi üks nähtamatu sund: kohanemine. Kohanemine protsessi, vormi, formaadi, ootuse, KPI või kalendri järgi. Et kõik sujuks. Et oleks lihtne mõõta. Et kõik saaks tehtud.

Aga midagi jääb tegemata. Midagi, mida Excel ei näita ja millest koosoleku protokoll ei räägi.

Loovuse vaikus

Loovus ei kao paugupealt. Ta lihtsalt jääb kutsumata. Kõigepealt lükatakse edasi need ideed, mis ei mahu päevakavasse. Siis hakatakse esinema nii, nagu “peab”. Ja lõpuks tekib ruum, kus keegi enam ei küsi, miks üldse midagi tehakse.

Kui inimene tunneb, et teda ei kuulata, siis ta vaikib. Kui ta vaikib liiga kaua, siis ta kaob. Mitte füüsiliselt, vaid mõtteliselt. Ta teeb tööd, aga ei loo. Ta täidab vormi, aga ei julge enam küsida, kas sellel on mõtet.

Kõik toimib. Kõik sujub. Kõik on korras. Ja ometi on midagi puudu.

Näiteks üks tehnoloogiaettevõte Tallinnas märkas, et nende iganädalased arenduskoosolekud muutusid järjest vaiksemaks. Kõik raporteerisid oma tegevusi, kuid uusi ideid ei pakutud. Kui juht uuris põhjust, selgus, et inimesed ei näinud mõtet ettepanekuid teha – need ei mahtunud niikuinii sprindi plaani. Loovus oli vaikselt taandunud efektiivsuse ees.

Efektiivsus sööb ruumi

Majandus on hakanud kummardama efektiivsust. Mitte lihtsalt väärtustama, vaid lausa ülistama. Kõike peab saama mõõta. Kõik peab olema optimeeritud. Igat sammu tuleb põhjendada.

Aga iga uus reegel, iga uus süsteem võtab ruumi – mitte ainult ajaliselt, vaid mõtteliselt. Ja loovus vajab ruumi. Mõttetu ruumi. Vaba ruumi.

Amazon mõõdab laotööliste liikumist millisekundi täpsusega. Tualetipausid muutuvad andmepunktiks. Inimesest saab osa süsteemist, mis on ehitatud maksimaalseks tulemuseks. Aga samal ajal kaob kontakt. Inimlikkus. Vabadus.

Hiinas on juba mitmeid tehaseid, kus tulesid enam põlema ei panda. Seal töötavad ainult robotid ja masinad, kes nägemist ei vaja. “Pimedad tehased” töötavad 24/7, ilma puhkepausideta, ilma valguseta, ilma inimesteta. Efektiivsus on viidud äärmuseni. Aga kui inimene sealt täielikult eemaldada, mis siis alles jääb? Kes küsib, miks me üldse midagi toodame ja kellele?

Teisel pool on näiteid firmadest, kes on valinud teise tee. Kes vähendavad koosolekuid, tühistavad osa tööriistu, piiravad kommunikatsiooni selleks, et inimene saaks rohkem mõelda. Rohkem keskenduda. Rohkem olla. Näiteks Basecamp.

Nad ei tee vähem. Nad lihtsalt teevad teistmoodi. Nad on jätnud inimese keskele. Ja see muudab kõike.

Eesti kontekstis on heaks näiteks Pipedrive, kes korraldab regulaarselt “mõttetalguid” – päevi, mil tavapärane töörütm peatatakse ja meeskonnad keskenduvad uute ideede genereerimisele. Need päevad on andnud ettevõttele mitmeid innovaatilisi lahendusi, mis on hiljem muutunud toote põhifunktsioonideks. Mõttetalgute võti pole mitte ajakavas, vaid just selles, et luuakse ruum, kus tavapärased piirangud on eemaldatud.

Tühi ruum on väärtus

Teatris on olemas üks väga lihtne, aga võimas mõte: must kast. Tühi ruum. Seal ei ole midagi. Ei lavaehitust, ei visuaali, ei ekraane. Ainult inimesed ja nende mõtted.

Sellises ruumis sünnib loovus. Mitte tänu asjadele, vaid tänu nende puudumisele. Vaikus, mille sees võib midagi tekkida. Paus, mis lubab mõttel areneda.

Sama kehtib töökeskkonnas, sündmustel, esinemistel. Kui ruum on liiga täis ehitatud – vormi, ootuse, tehnika, formaadi või „programmi” poolt – siis inimene ei mahu sinna enam vahele.

Kõige paremad mõtted ei sünni täis kalendris. Need tulevad siis, kui vaadata aknast välja. Kui keegi küsib ootamatu küsimuse. Kui on ruumi vastata nii, nagu mõte tuleb – mitte nii, nagu peab.

Üks Eesti juhtiv pangandusettevõte korraldas oma juhtidele strateegiapäeva, kus tavapärase tihedalt täidetud ajakava asemel oli programmis vaid kolm lühikest ettekannet. Ülejäänud aeg oli jäetud vabaks aruteludeks, jalutuskäikudeks ja mõtisklemiseks. Tulemus? Meeskond jõudis kolme olulise strateegilise otsuseni, mille üle oli varem kuid arutletud ilma läbimurdeta. Tühi ruum võimaldas mõtetel areneda ja inimestel päriselt kuulata.

Sündmused, mis ei unusta inimest

Ka sündmus võib muutuda süsteemiks. Programmiks. Ajagraafikuks. Kõnedeks, mis kõlavad õigesti, aga ei lähe kuhugi. Ajakava, mis on täidetud, aga mis ei tekita mitte midagi.

Hea sündmus on nagu hea vestlus – see sünnib seal, kus on ruumi, kohalolu ja vabadust. Mitte kuskil formaadis, vaid inimeste vahel.

Mõni hetk jääb meelde, sest keegi ütles midagi lihtsalt. Või vaatas silma. Või vaikis koos teistega. Need hetked ei ole planeeritavad, aga nad on kõige väärtuslikumad.

Kui sündmus jätab inimese alles – tema mõtte, tunde, kohalolu – siis ta töötab. Kui ei jäta, siis ta lihtsalt toimub.

Näiteks üks IT-ettevõte loobus oma iga-aastasest konverentsiformaadis arendusteemade üritusest ja asendas selle “häkatoniga” – 48-tunnise intensiivse koostööperioodiga, kus meeskonnad said vabalt valida, millise probleemi kallal töötada. Tulemuseks polnud mitte ainult mitu uut tooteideed, vaid ka märgatavalt tugevnenud meeskonnatunne. Inimesed tundsid, et nende loovus ja initsiatiiv on väärtustatud. Kuus kuud hiljem oli töötajate rahulolu tõusnud 23% ja tööjõu voolavus vähenenud 17%.

Teine näide on finantssektori ettevõte, kes korraldas oma kvartalikoosoleku tavapärase konverentsiruumi asemel looduses. Päev algas ühise matkaga, millele järgnesid lühikesed ettekanded ja pikad arutelud lõkke ümber. Osalejad märkisid hiljem, et just see keskkonna muutus võimaldas neil näha oma igapäevaseid väljakutseid uue nurga alt ja leida lahendusi, mis kontoris poleks tõenäoliselt sündinud.

Hääletud inimesed

Kui inimene ei tunne, et tal on ruumi rääkida, siis ta ei räägi. Kui ta ei räägi, siis ta ei loo. Ja kui ta ei loo, siis ta ei ole osa sellest, mida ta teeb. Ta lihtsalt täidab.

Aga inimene ei ole täiteaine. Tema töö ei ole ainult tulem. Tema kohalolu ei ole ainult funktsioon.

Steve Jobs ütles kunagi midagi väga lihtsalt:

“Kõik, mis on sinu ümber, on loodud inimeste poolt, kes polnud sinust targemad.”

See tähendab, et kõike võib muuta. Kõike võib küsida. Kõike võib luua uuesti.

Aga ainult siis, kui inimesel on ruumi olla inimene.

Üks tootmisettevõte Tartus märkas, et nende tootearenduse tiim ei suuda konkurentidega sammu pidada, kuigi kõik protsessid olid optimeeritud ja ajakavad täpselt planeeritud. Lahendusena otsustati korraldada kvartaalsed “ideepäevad”, kus meeskond sai töötada mistahes projektide kallal, mis neid huvitasid – ilma etteantud eesmärkide või piiranguteta. Esimese aasta jooksul sündis nendest päevadest kolm patenti ja viis uut tootelahendust. Veelgi olulisem – inimesed hakkasid taas rääkima, jagama ideid ja tundma, et nende hääl loeb.

Aeg tempo maha võtta

Ja selleks on vaja aega. Tuleb aega võtta.

Kõigeks.

Mõtlemiseks.

Loomiseks.

Rääkimiseks.

Kuulamiseks.

Õppimiseks.

Unustamiseks.

Ümbermõtlemiseks.

Vaikimiseks.

Ehitamiseks.

Lammutamiseks.

Et uuesti ehitada.

Et paremini ehitada.

Et päriselt olla kohal.

Aega tuleb võtta selleks, mis päriselt loeb, sest inimene ei teki kiirustades. Inimene vajab aega.

Uuringud näitavad, et organisatsioonid, kes investeerivad regulaarsetesse kokkusaamistesse, kus fookus on inimestel, mitte ainult tulemustel, näevad keskmiselt 31% kõrgemat töötajate pühendumust ja 22% paremat probleemide lahendamise võimekust. Need numbrid peegeldavad midagi fundamentaalset – kui inimesed tunnevad, et neid nähakse ja kuulatakse, siis nad annavad endast rohkem.

Võib-olla on aeg küsida: millal teie organisatsioon viimati päriselt kokku sai? Mitte selleks, et täita agendat või raporteerida tulemusi, vaid selleks, et olla koos. Mõelda. Luua. Kuulata. Rääkida.

Võib-olla on aeg võtta aeg maha.

Sest kui me ei loo ruumi inimesele, siis lõpuks muutub inimene failiks. Ja fail ei loo midagi uut.

Artikkel on avaldatud Turundajate Liidu kodulehel 30.04.2025: https://turundajateliit.ee/mikk-puurmann-hardi-kinnas-inimene/
Selle on kirjutanud koostöös Mikk Puurmann kommunikatsiooniagentuurist Orangetime ja Hardi Kinnas kõnekoolist Anonymous Presenters.


Kehakeel I Enesetreeningu meelespea

 ANONYMOUS PRESENTERSI EESTI VABARIIGI AASTAPÄEVAKÕNEDE KONKURSI VÕITJA 2025 – TAAVI MADIBERK!

Parim ja vajalikuim Eesti Vabariigi sünnipäevakõne, mida mina olen lugenud või kuulnud! Jõuline läbiv sõnum. Selged alasõnumid. Tugevad argumendid. Mitmetasandilised ja selgitusjõulised näited ning analoogiad. Dramaturgiliselt mõjus ülesehitus: haarav ja intrigeeriv algus, seejärel pannakse meid nägema ja tunnetama probleemi ning alles siis pakutakse lahendus.

Ja mis peamine – see on lihtsalt nii vajalik kõne praegusel ajahetkel!

Ühesõnaga: Anonymous Presentersi Eesti Vabariigi aastapäevakõnede konkursi võitja 2025 – Taavi Madiberk!

Mart

Taavi Madiberk, Skeleton Technologiesi juht. (Kõne avaldatud ajalehes Postimees – 24.02.2025)

Meil on, mida kaotada – oleme üks maailma edukamaid väikeriike, kes on viimase 30 aasta jooksul teinud läbi meeletu eduloo, aastal 1992 oli Eesti keskmine palk 35 eurot ja toona puruvaeses Hiinas 42 eurot. Nüüdseks on meie keskmine palk 2000 eurot ja meie palgakasv on olnud kaugelt kiirem kui sajandi majandusimeks peetud Hiinas.

Eestist on kasvanud mõned Euroopa edukamad ettevõtted. Jah, pärismaailma mastaabis ettevõtted, mitte lihtsalt idu- või tehnoloogiaettevõtted. Oluline on, et meie edu taga on olnud ajud ja raske töö, mitte Jumalast sülle langenud maavarad.

Eestlased on maailma tipus alates Arvo Pärdist ja Euroopa välispoliitikat juhtivast Kaja Kallasest. Eestlased lausa kihutavad maailma tipus – Ott Tänak on maailmameister, meie mees on olnud Indycaris, meie superkondensaatoritega on võidetud Indycar ja nüüd on eesti mees ka vormel 1s.

Me oleme üles ehitanud riigi, mis vastandub igas mõttes meile peale tungivale Vene maailmale, kus inimelu ei maksa midagi ja kus mõelda ja teha võib seda, mida riigijuht ütleb. Me oleme kõigist oma riigi puudustest ja kasvuraskustest hoolimata vabad inimesed omaenese vabal maal. Eesti on jätkuvalt üks vabamaid maid maailmas.

Meil tõesti on, mida kaotada.

Viibisin hiljuti Californias ja minult küsiti «What does it mean to be an Estonian?» (Mida tähendab olla eestlane?) Kas oleme justkui soomlased, kes võitsid talvesõja ja tõid maailma Nokia? Kas oleme nagu Iisrael, kes elavad kõrbes ning kus pole isegi kättesaadavat magevett, aga vaatamata sellele on ülekaalukaid vastaseid võitnud ja on nüüdseks tuumariik, kus on tõepoolest maailma edukamad ettevõtted?

Sellele küsimusele vastates tahtsin esialgu öelda, et meid defineerib noh, väike riik, aga puhas loodus ja raske ajalugu, oleme palju kannatanud. Sellel hetkel võttis mõistus üle ja rääkisin ikka puhtast loodusest ja tehnoloogiaettevõtetest, AGA see pani mind mõtlema…

Lihtsustades on meie ajalookäsitlus suures osas üks kannatuste rada – küüditamine, sõjakannatused, millele eelnes 700 aastat orjapõlve ja selle vahepeal lühike vabadusaeg, misjärel meid Venemaa poolt jälle maha suruti ning alles Nõukogude impeeriumi kokku vajudes suutsime enda taas vabaks lauda.

Kui meid rünnatakse ja me ei taha ohver olla, siis oleme leidnud lohutust loodusest, minnes metsa või sohu ja olles üks loodusega ja ehk isegi põdrapulliga sõbraks saades ning sellest ammutanud eestlaseks olemise väge.

Selles narratiivis oleme ohvrid, kes poevad peitu ja vahel vaenlase nõrgenedes suudavad hingata.

Nüüd oleme uuel ristteel – meie edulugu on takerdumas ja usk hakkab kaduma. Küsimus pole ainult kaitsekuludes, vaid selles, kas meie poliitikud üldse usuvad, et suudame Venemaale vastu seista. Paljud ilmselt ei usu. Nagu 80ndate lõpu sovetoloogid, kes arvasid, et Nõukogude Liit on igavene, vaatavad ka meie otsustajad kainelt numbreid ja jõuavad järeldusele, et kaks, viis või isegi kümme protsenti SKTst kaitsele ei muudaks tulemust.

Veelgi hullem – osa poliitikutest ei mõista olukorra tõsidust, teised aga vaikivad, kartes paanikat või välisinvestorite lahkumist.

Kui aga valitseb arusaam, et Eesti enda panus ei määra lõpptulemust ja et meie saatus sõltub ainult suurriikide otsustest, siis kaob ka motivatsioon kiiresti tegutseda. Tekib mugav enesepettus: räägime, kuidas oleme juba «oma osa teinud» ja suuname tähelepanu teistele – näiteks sellele, et nüüd peab hoopis Portugal rohkem kaitsesse panustama. Justkui aitaks see meil end paremini tunda või tooks julgeolekut juurde.

Selles olukorras puudub meil reaalne arusaam, et kaitsekulutused tuleb teha kohe, mitte aastatepikkuse venitamise ja bürokraatliku vaidluse saatel. Selle asemel raiskame aega ametkondlikus ja sisepoliitilises rivaalitsemises, kus igaüks üritab vastutust edasi lükata või oma positsiooni kindlustada.

Selline mõtteviis on ohtlik, sest see viitab alateadlikule soovile põgeneda reaalsusest. Selle asemel, et tõsiselt tegeleda omaenda kaitsevõimekuse tugevdamisega, lohutame end ideega, et NATO kollektiivne heidutus ja geograafiliselt kaugemad liitlased nagu Ibeeria poolsaare riigid suudavad hoida ohu Narva taga. Kuid ajalugu on näidanud, et väikeriigid, kes lootsid ainult liitlastele, mitte iseenda valmisolekule, on sageli valusalt eksinud.

Rahvas on sellest kaugelt ettenägelikum. Usk võiduvõimalusse on rahval suurem kui nii mõnelgi poliitikul, sest inimestel pole kuhugi minna. Aeg poliitiliseks kemplemiseks on läbi – Eesti vajab tegusid nüüd ja kohe. Poliitiline tellimus rahvalt on selleks olemas.

Praktikuna võin öelda, et ettevõtete puhul on määrava tähtsusega lõpuks ettevõtte kultuur. Ma ei usu, et ohvrimentaliteediga «meist ei sõltu midagi», on võimalik ehitada rahvusvahelisi ettevõtteid, taastada majanduskasv ja seista vastu agressiivsele idanaabrile.

Pakun välja uue narratiivi meie ajaloole ja tulevikule – Eesti on võitjate riik.

Senine kannatuste keskne käsitlus eestlaseks olemisest tuleb asendada võitjale omase enesekindla mentaliteediga. See pole keeruline, sest tegelikult oleme me läbi ajaloo liikunud võidult võidule ja isegi kõige ebatõenäolisematest seisudest oleme lõpuks võidukalt välja tulnud.

Kõigepealt tuleb aga muuta suhtumist. Me ju pole tegelikult ohvrid, vaid rahvas, kes otsustab ise oma saatuse ja tuleviku üle. Eesti on võitjate riik.

Näiteks vabadussõjast rääkides peaks olema selge, et me oleme võitjad. Samas meie käsitlus vabadussõjast filmis «Nimed marmortahvlil» on pigem nutulaul, et sõda on jube ja mõjub paljudele laastavalt.

Tegelikult polnud vabadussõja võit pelgalt õnnelik juhus või suurriikide vastasseisu kõrvalmõju – see oli strateegiline triumf, mis näitas eestlaste tõelist võimekust ja eneseusku. Kogu 20. sajandi jooksul ei leia teist näidet, kus miljoni elanikuga riik suudaks lüüa tagasi mitmesaja miljoni elanikuga vastase ning haarata osa tema territooriumist. See oli võimsam kui kõik «Rocky» filmid kokku: me lõime tagasi 130 miljoni elanikuga Venemaa, vallutasime Loode-Venemaa alad ning jätsime Peterburi vallutamata vaid liitlassuhete tõttu. Samal ajal purustasime lõunarindel Saksa impeeriumi riismed – needsamad baltisakslased, kes olid meid sajandeid rõhunud.

Kes väidab, et võitsime vaid tänu juhustele ja suurriikide sisevastuoludele, mõjub nagu see, kes seletab Eesti korvpallikoondise võitu Leedu üle Domantas Sabonise või tema isa Arvydase puudumisega.

Ka Tartu rahu ei olnud sõjakoledustest väsinud kompromiss, vaid võidu vormistus: me suurendasime oma territooriumi ja kinnistasime rahvusvaheliselt oma iseseisvuse.

Kuigi 1919. aastal jõudis vaenlane Tallinna lähistele ning moraal oli madal, jätkus piisavalt neid, kes ei andnud alla ja uskusid võitu. Me võitsime, sest leidus piisavalt eestlasi, kes uskusid võitu ka siis, kui paljud pidasid iseseisvust hullumeelseks unistuseks. Nad olid võitjad.

Kui me suvisel pööripäeval tähistame võidupüha, siis olgu see päev, kus tunnustatakse neid, kes on uskunud Eesti võitu ja toonud Eestile võite. Kaotuseusku tiim kukkugu lõkkesse.

Kui panna Eesti inimestele ette valik 1930. aastate stiilis – kas paar protsenti aeglasem majanduskasv ja kümme protsenti kõrgem võlakoormus või aastakümnetepikkune okupatsioon, küüditamised ja massimõrvad –, siis mille me valiksime?

See võib kõlada pateetiliselt, ent reaalsus on, et majandusareng on vabaduse kõrval teisejärguline. Isegi küünikule, keda Eesti saatus ei huvita, peaks olema selge, et parim viis kaitsta nii kodu- kui ka välismaiste investorite huve on tugevdada riigikaitset.

Praegu on Eesti kümneaastase võlakirja intress ligikaudu pool protsenti kõrgem kui Soomel, kuigi Soome piir Venemaaga on pikem ja keerulisemalt kaitstav. Arvestades praegust julgeolekukeskkonda ja Müncheni julgeolekukonverentsi järelkaja, pole alust arvata, et see vahe lähemas tulevikus kahaneks. Aga küsimus pole ainult protsendipunktides – tõuseb kahtlus, kas keerulises julgeolekuolukorras üldse keegi tahab meisse investeerida. 

Positiivseks näiteks on siin Iisrael, kus pärast 7. oktoobri rünnakuid teatas Intel 25 miljardi dollari suurusest investeeringust. Kuigi sealne julgeolekuolukord on keerukam kui Eestis, on riik ometi ligitõmbav, sest Iisraelil on tõsiselt võetav kaitsevõime ja tugev tehnoloogiasektor.

Meie esimene ülesanne on taastada rahvuslik kaitsevõime, alustades sellest, et igal kodanikul oleks selge ettekujutus konkreetsest plaanist, kuidas suudame vaenlase tagasi lüüa ja võita. Eesti kaitsevägi on võimekas, kuid poliitilisel tasandil peame tagama, et kava elluviimine ei takerduks. Me peame õppima 1939. aasta valusast kogemusest – siis tegime liiga vähe ja liiga hilja. Ja me peame meeles pidama, et NATO on küll tugev tugisammas, ent oma vabaduse eest tuleb võidelda kõigepealt meil endil.

Julgeolek loob ka eeldused majandusarenguks – kõik muu tuleb pärast. Seepärast ongi riigikaitse suurima tootlusega investeering Eesti tuleviku turvalisusesse, mille toel saab kasvada nii kohalik ettevõtlus kui ka välisinvesteeringud.

Me räägime tihti viieprotsendilisest kaitsekulude eesmärgist, kuid võitjad ei keskendu üksnes kuludele, vaid ka tuludele. Teen ettepaneku seada Eestile eesmärgiks jõuda 2035. aastaks kaitsetööstuse ekspordituluga viie protsendini SKTst, mis tähendaks ligikaudu kahte miljardit eurot aastas.

Eesmärk pole üksnes majanduskasv ja kõrgemad palgad, vaid soov, et Eestil oleks strateegiline eelis – pakkuda tehnoloogiaid ja relvi, mida teised riigid ei suuda, et meist oleks konkreetselt kasu. Sarnast taset suudavad väikeriikidest praegu näidata vaid Iisraeli ettevõtted, kelle näitaja käive SKTsse on 2,7 protsenti.

Võite küsida, kas see on võimalik, et olla kõige suurema kaitsetööstusega riik elaniku kohta? Kas see on vähem tõenäolisem kui vabadussõja võitmine või maailma kõigi ükssarvikute hulk elaniku kohta? Võitjate riigil on ainult üks vastus: me tegutseme, me võidame ja suudame seda teha globaalselt.

Eesti ajaloolised võidud – vabadussõda, taasiseseisvumine ning kiire majanduslik ja digitaalne areng – ei sündinud juhuse või väliste tegurite tõttu, vaid tänu neile eestlastele, kes uskusid võitu, riskisid ja tegutsesid kartmatult. Me pole iial olnud passiivsed saatuse ohvrid, vaid oleme murdnud läbi takistustest, mis esmapilgul tundusid võimatud. See võitjamentaliteet on meie ajaloo tuum – see viib meid edasi ja eristab riikidest, kes lihtsalt eksisteerivad, ilma et nende tulevik oleks nende enda kätes.

Kui tahame kindlustada oma vabadust, peame tunnistama, et see pole kunagi ette antud: see tuleb iga päev välja teenida teadliku riigikaitse, majanduse, hariduse ja enesekehtestamise kaudu. Jõukustki ei saa võtta iseenesestmõistetavana ning me ei tohi jääda loorberitele puhkama ega vaadata minevikku vaid kannatuste prisma läbi. Selle asemel peame suunama pilgu tulevikku, tegema julgeid otsuseid ning hoidma Eestit konkurentsivõimelise ja uuendusliku väikeriigina, kes ei karda suuri sihte.

Eesti edu ei raja end ohvrirollile, vaid enesekindlusele, julgusele ja tööle. Peame taastama sama rahvusliku mentaliteedi, mis tõi võidu vabadussõjas, aitas vabaneda Nõukogude okupatsioonist ja kujundas meist digivaldkonna liidri. Meie usk peab olema selles, et Eesti on võitjate riik – sest võita on parem kui kaotada.

Nii nagu Rocky Balboa, kes seisis silmitsi võitmatuks peetud Ivan Dragoga, tuleb meilgi hoolimata tagasihoidlikest vahenditest treenida, valmistuda ja igal juhul uskuda enda võitu. Vabadussõjas näitasime juba korra, et suudame vastase nokdauni lüüa. Nüüd oleme taas vastamisi oma «Ivan Dragoga», kuid nagu Rocky, kes Drago lõpuks alistas, nii tõestab ka Eesti end võitjana – sest me investeerime, valmistume, usume, ja mis kõige olulisem, võidame.

Head vabariigi aastapäeva!

Allikas: Postimees.ee

NÄIDE, KUIDAS VÄGA LIHTSA SÕNUMI ÜTLEMINE KÕNE LÕPUS KÜLLUSLIKU TEKSTITEEKONNAGA VÄLJA TEENITAKSE

Näide, kuidas väga lihtsa sõnumi ütlemine kõne lõpus küllusliku tekstiteekonnaga välja teenitakse. Ja samas ka väga hea näide, kuidas laval rääkijana enda mäluaukudesse ja eksimustesse suhtuda:)

Mart

Allikas: Youtube

 

NÄIDE, KUIDAS SELETADA ASJU LIHTSALT

Neil DeGrasse Tyson on rääkija, kes  kasutab väga  jõulist rõhuasetuste ja pauside mängu. 

Mart

Allikas: Youtube

 

LAVAHIRM

Lavahirm ehk avaliku esinemise hirm on midagi, mida kogeb maailmas umbes 75% inimestest.
Paljud tunnevad seda ärevust nii tugevalt, et väldivad esinemisi ja avalikku suhtlemist täielikult, kuigi see võiks karjäärile ja eneseväljendusele palju juurde anda. Tavaliselt väljendub lavahirm kiirenenud südamelöökides, higistes peopesades või tundes, et mõtted lähevad publiku ette minnes segi – kõik need sümptomid on paljudele tuttavad.

Avaliku esinemise hirm võib tekkida erinevatel põhjustel: varasemad negatiivsed kogemused, kartus eksida või lihtsalt hirm, et ei suuda teiste ees piisavalt hästi esineda. Näiteks USA-s tunneb umbes 28% inimestest avaliku esinemise ees ärevust, Jaapanis ulatub see näitaja aga koguni 68%-ni. Lavahirm võib piirata meie võimalusi ja pärssida arengut nii sotsiaalses elus kui karjääris. Õnneks saab õigete võtetega lavahirmu ületada.


ANONYMOUS PRESENTERS JA MART KOLDITSA 5 LIHTSAT TÖÖRISTA, KUIDAS ÜLETADA LAVAHIRMU:

1. Suuna oma tähelepanu endast välja, eesmärgiga keskenduda publikule
Paljudele on laval kõige hirmutavam mõte, et publik jälgib ja hindab neid. Selle asemel, et keskenduda oma soorituse muredele, suuna fookus publikule ja sellele, mida tahad neile öelda. Kui keskendud selgelt oma sõnumile ja selle edasiandmisele, muutub esinemine loomulikumaks.

2. Loo publikuga kontakt
Silmside on üks tõhusamaid viise lavahirmu vähendamiseks. Enne kui alustad, loo silmside kuulajatega ja mõtle neile kui inimestele, kes on tulnud sind kuulama ja toetama. Esimene lause ütle otse nende poole vaadates, mitte tühja ruumi suunatuna.

3. Räägi kõigile
Hea esineja jagab oma tähelepanu võrdselt kõigi kuulajate vahel. Kui keskendud ainult ühele osale publikust, võivad teised end väljajäetuna tunda. Vaata ringi, loo kontakt erinevate inimestega ja anna kõigile tunne, et nad on kaasatud.

4. Kasuta liikumist ja kehakeelt oma sõnumi väljendamiseks
Kehakeel räägib sama palju kui sõnad. Selle asemel, et rahutult ringi liikuda või käsi mudida, kasuta oma liigutusi teadlikult, et oma sõnumit toetada. Las käed ja keha peegeldavad seda, mida sa räägid – nii muutub esinemine loomulikuks ja väljendusrikkaks.

5. Rõhuta olulisi sõnu ja mängi pausidega
Kiire kõne võib jätta mulje, et püüad esinemisest võimalikult kiiresti pääseda. Selle asemel räägi rahulikult, rõhuta võtmesõnu ja kasuta pause, et publik saaks mõtetele kaasa tulla. Pausid aitavad rõhutada olulisi momente ja jätta sõnumi kuulajate mällu.

KOKKUVÕTTEKS

Julgustame sind oma hirmudega silmitsi seisma ja kasutama esinemisoskust tööriistana, mis aitab sul enesekindlamalt ja tõhusamalt suhelda. Lõppude lõpuks ei ole see lihtsalt esinemine – see on sinu lugu, mis väärib rääkimist. Peamine, et harjutad ja võtad samm-sammult suuremaid väljakutseid. 

NÄIDE SELGE EESMÄRGIGA KÕNEST

Hea näide selge eesmärgiga kõnest – veenda ameeriklasi, et me peame kuule minema. 
“Why go to the moon?” – John F. Kennedy – üks inspireerivamaid avalikke kõnesid, mida ühelt poliitikult kuulnud olen.

Mart

Allikas: Youtube

 





VIRTUAALKURSUS

MAIRIKA KOGEMUSLUGU

Saage tuttavaks Mairikaga – Anonymous Presenters vilistlasega, kes koos kolme juhiga sukeldus avaliku esinemise treeningprogrammi saladustesse. Siin on tema teekond – alates meieni jõudmisest, kuni selleni, mida teel õppis ja koges.

Mairika Juhandi on Stockmann Tallinna kaubamaja müügidirektor. 

HEA NÄIDE PRINTSIIBIST

Hea näide printsiibist: tekst kui teekond sõnumini.

 

Kehakeel I Enesetreeningu meelespea

ENESETREENINGU MEELESPEA

KONTAKT

KEHAKEEL

TEKST JA HÄÄL

ÜLDINE MULJE

KÕIGE OLULISEM

HEA NÄIDE KÕNE POLÜFOONILISUSEST

Sõnum ja keskne teema Kisini kõnel on lihtne, aga seda väljendatakse läbi mitmete simultaansete tasandite: ajalugu, poliitika, peresuhe, päevakaja, isiklik, ja no muidugi hea irooniline huumor. Erinvatel tasanditel sama muster. 

HEA NÄIDE LUGUDE JA NÄIDETE KASUTAMISEST OMA SÕNUMITE SELGITAMISEL

Üks populaarsemaid TEDi konverentsi ettekandeid, mida on vaadatud ligi 22 miljonit korda, on suurepärane kõne näidis sellest, kuidas kasutada lugusid ja näiteid oma sõnumite selgitamiseks

ANONYMOUS PRESENTERS KORDUSÕPPUSED

Meie kogemus ja mitmeid kordi kursusel osalenud klientide tagasiside näitab, et kord omandatud oskused kipuvad aja jooksul ununema, ja harjumused, mis nõrgestavad esitust, kipuvad avalikku esinemisesse sala- kavalalt tagasi imbuma. Samuti tekib aja möödudes vajadus lisatreeningu järele, et suurema oskustepagasiga teha järgmine arenguhüpe.

SEETÕTTU KUULUTAME VÄLJA ANONYMOUS PRESENTERSI KORDUSÕPPUSED!

Idee autoriks on meie hea klient, EAS ja Kredex ühendasutuse juhatuse liige Liina Maria Lepik, kes kutsus meid mõtlema, mida teha selleks, et õpitud oskused aja jooksul ei kaoks vaid areneksid edasi. Siit ka kursuse nimi – Anonymous Presenters kordusõppused.

Kõik vilistlased on oodatud oma oskustele uut lihvi andma! Võid tulla üksi või tiimiga!

KUIDAS TÖÖTAME SEEKORD?
SÄÄSTES AEGA JA KORRATES EFEKTIIVSELT!

Harjutame prožektorite ja kaamera ees uuesti läbi kõige olulisemad avaliku kõnelemise tööriistad. Ühekordne kolmetunnine intensiivpraktika on personaalne. Selle jooksul treenime nii esinemistehnika peamisi nippe, haarava jutu komponeerimise võtteid kui ka efektset kokkumängu presentatsioonimaterjalidesse kirja panduga.

Koolitus salvestatakse, mille osaleja eneseanalüüsiks ja õpitu meeldetuletuseks kaasa saab.

Kursus toimub Kultuurikatlas Anonymous Presenters black box’is ja kestab 3 tundi.
Grupi suurus on 4 inimest.

Osalejal palume tulla koolitusele mõne juba ettevalmistatud esitluse,
kõnekava või vähemalt ideega millest soovid rääkida.

Lisainfoks kirjuta laura@presenters.ee 

Hardi Kinnas I Anonymous Presenters

KOKKUSAAMISTE KOMBERUUM TULEB TAASLUUA


Üks kõnekooli Anonymous Presenters loojatest, Hardi Kinnas ,kirjutab Äripäevas inimeste omavahelisest suhtlemisest ja vajadusest seda teemat ühiskonnas selgemalt teadvustada. Kokkusaamised eeldavad omakorda selget eneseväljenduse ja esinemise oskust.

LOE EDASI

ANDERO UUSBERG “MIDA LUGU AJUGA JA AJU LUGUDEGA TEEB”

Psühholoogiateadlase seletus lugude mõjuvusele.

AITASIME SOLARIDE AKADEEMIA KÄIMA LÜKATA

Tsiteerime Solaride mõtet: “Teooria on küll oluline, kuid praktika on see, mis elus edasi viib! “ Nii aitas Anonymous Presenters Solaride teamleads’idele selgeks teha esinemise tuumikrelva, mis on suurepärase esinemisoskuse aluseks. Esinemisoskus on omakorda aluseks oma mõtete selgele väljendamisele – olgu siis laval, sponsoritele pitchimisel või keerulist tehnilist lahendust oma tiimikaaslastele selgitades. Ehk siis – kui Sa ei oska selgelt ja loogiliselt väljenduda, võib mõnigi maailma muutev idee vaid selle taha taha jääda ning maailm jääb selle võrra hallimaks paigaks kogu universumis. Jõudu, solariderid – teie loote uut tulevikku ja rõõm oli teiega koos olla.