KUIDAS E-KURSUSEST SAAB PÄRIS LAVAKOGEMUS: CASE STUDY 500 INIMESE EES PEETUD KÕNEST

Käesolev case study analüüsib Sten Argos’e kogemuslugu, mis esitati Äripäeva juhtimiskonverentsil “Coaching 2025 – Vabadus”. See kõne on hea näide e-kursuse teooria rakendamisest praktikas.
Esmalt anname sulle lugemiseks valmis kõne, mis läks konverentsil esitamisele, ning seejärel kõne valmimise protsessi – e-kursuse teooriale toetudes loodud skeemi.

Foto: Andras Kralla

STENI KÕNE

AVANG
Teie hulgas on paljud, kes töötavad organisatsioonides, kus on defineeritud väärtused. Osadel on need ka seinale kirjutatud.  Väärtused on kultuuri alus. Need võivad luua koostööd, aga ka seda tappa. Olen seda näinud ja kogenud oma 20-aastase juhi­teekonna jooksul. Täna jagan oma kogemust, kuidas väärtused mis peaks meid sillana liitma, võivad olla kasutusel ka kui ründerelvad.

I PEATÜKK
2003. aastal töötasin EMT-s teenuste juhina.
Vastutasin Õllesummeril esmakordselt mobiiltelefoniga värava avamise eest – tol ajal väga uuenduslik lahendus. Nagu uute süsteemidega ikka, tekkis tõrge: üle 150 inimese olid kaua oodanud. Jõudsin kohale just siis, kui inimesed olid väga vihased ja valmis meid meedias mustama.
Astusin rahva ette ja ütlesin: „Olen EMT-st ja vastutan olukorra eest.“ Selgitasin ausalt, et värav töötab, kuid ülekoormuse tõttu aeglaselt ning kui proovime rahulikult, pääsevad kõik sisse. Enamik rahunes, mõni sai vabanduseks vihmavarju, paar kõige tige­damat tuli ka füüsilise enesekaitsega sujuvalt eemale suunata.
Olen veendunud, et ilma sellise tegutsemiseta oleks EMT saanud märkimisväärse mainekahju. See lugu iseloomustab mind inimesena – otsekohene, avatud, kirglik, hooliv ja vastutust kandev. Hilisemas juhi karjääris olin selline, kes näeb, et midagi on halvasti, ütlesin. Kui hästi – ütlesin. Kui nii ja naa – ütlesin ka. Võtsin vastutuse, ei süüdistanud teisi. Ja see töötas. Vähemalt mõnda aega. Noore juhina oli see mu supervõime – siirus, otsekohesus, kirg. Tulemused olid head.  Ma uskusin, et selline avatud ja otsene olek on arengu alus. Ma olin hea juht.

II PEATÜKK
2008 aastal võtsin vastu uue  väljakutse – ligi 300-liikmelise divisjoni direktor Eesti Energias.
See oli strateegiline roll. Meie ülesanne oli muuta stagneerunud monopol vabaturu ettevõtteks, kes suudab elektrimüügis edukalt konkureerida. See oli suur muutus ja 7-aastane hullumeelne, äge ning edukas teekond: ületasime turuosa eesmärgid, lõime klientidele selgust ja muutsime töötajate mõtteviisi. Teekonna alguses tegin aga vea. Mõistsin, et vajame selget strateegiat ja visiooni, ning panin selle üksi viie päevaga metsas kirja. Tulin tööle, tutvustasin plaani, tiim noogutas… ja alustasime. Kui olin mõne aja pärast tiimis loonud avatud suhtluse ja tabu teemasid ei olnud, tuli tiimilt tõde: „See strateegia on hea, aga see on sinu, mitte meie oma.“ Ma ei olnud kuulanud ega kaasanud tiimi.
See oli valus taipamine. Ilma kuulamisoskuseta ei saa olla hea juht. Sellest sai pöördepunkt. Hakkasin teadlikult kuulama ja tiimi kaasama, püüdsin päriselt mõista nende maailma ning selgitada oma otsuste tagamaid. Lõpliku arenguhüppe sain, kui õppisin coach’iks – mitte tiitli pärast, vaid kuulamisoskuse hüppelise arendamise nimel. Täna ma ei pea ennast veenma kuulama, teades selle võlu ja jõudu, teen seda enamasti loomupäraselt ja ma suudan teist inimest nii kuulata, et ei kuule enam samal ajal omi mõtteid.

III PEATÜKK
See teekond muutis mu väärtusi – mitte sisult, vaid sügavuselt.
Hakkasin kuulama mõistmiseks, mitte vastamiseks. Minu avatus muutus kahepoolseks: ma ei avanud end vaid teistele, vaid lõin ruumi, kus ka nemad said avaneda. Sain aru – avatus ilma kuulamiseta on monoloog ja monoloog inspireerib harva.
Olin oma juhtimisstiilis kindel – mulle öeldi, et olen hooliv ja nõudlik juht, hoolisin inimestest ja tulemustest. Mulle oli see kompliment. Ma uskusin siis ja usun ka praegu võimsast põhimõtet, mida ma juhina olen õppinud – hoolige inimestest, et nad õnnestuksid. Olge nõudlikud, et nad õnnestuksid suurelt.  Pärast Eesti Energiat juhtisin edukalt eri valdkondades, sain tiimidelt kõrged hinnangud, rahuolu uuringud alati 70, 80 palli ja head ärilised tulemused.
Ja siis öeldi mulle ühes ettevõttes: „Sten, sa oled liiga jõuline.“ Mina – inimeste inimene, avatud, kirglik, aus, vastutust kandev. Toimetasin kooskõlas kokkulepitud väärtustega. Kuidas siis ikkagi sai avatus muutuda rünnakuks? Tekkinud segadus pani küsima: kas mu tugevus on mu nõrkus, või kas ühiskond on muutumas liiga hellaks, peamegi ainult ümber nurga rääkima? Kes siis tulemuse ära teeb, kui me vaid pehmelt piilume probleemide olemust? Või on asi hoopis väärtuste erinevas tõlgendamises ja tajumises?

IV PEATÜKK
Usun, et keegi ei tule tööle halba tööd tegema. Üks erand oli – kord varastas töötaja kontorist konditsioneeri ja pani selle koju üles. Tal olid ilmselgelt teised motivaatorid. Aga üldiselt on inimesed head ja tahavad oma tööd hästi teha. Ma usun inimestesse.
Sellessamas organisatsioonis oli näiteks olukord, kus hüppeliselt kasvasid kliendipöördumised tehnilistes küsimustes, kuid tehnika juht väitis, et kõik näitajad on rohelises.
Küsisin: „Äkki mõõdame valesid asju?“ Minu jaoks oli see aus ja siiras hüpotees – märk avatusest ja soovist lahendada probleem. Tema jaoks kõlas see aga kui rünnak tema ja tema tiimi tööle. Hiljem sain aru, et oleksin võinud küsida teisiti: „Aita mul palun mõista, mida ja kuidas mõõdame – kas klientide ootustes on midagi muutunud?“ Sisu oleks jäänud samaks, aga toon oleks olnud leebem. Samas mõne teise juhiga samas organisatsioonis, küsin mina otse ja tema otse, arutelu on sügav, kiire ja tõhus ning liigume edasi. Mõlemal juhul käitusin nii, sest me oleme kokku leppinud, et meie organisatsioonis on väärtusteks avatus ja ausus, sest see viib meid kiiremini edasi.
See pani mind mõistma, et minu AVATUS ei pruugi teise inimese jaoks tunduda avatusena. Sama väärtus – kaks erinevat taju. Minu jaoks avatus võrdub ausus ja silla ehitamine. Tema jaoks avatus võrdus rünnak ja kaitsepositsioon. Minul kui juhil lasub siin kohustus seda märgata, sest kui koostöös minnakse kaitsesse, peatub areng. Siis me enam ei lahenda, vaid venitame.

V PEATÜKK
Miks see kõik üldse oluline on?
Kui väärtuste tõlgendus on udune, saab nende taha peitu pugeda, vastutusest kõrvale hiilida, süüdistada teisi. Ja kui sellised peitusemängud algavad, siis koostöö lõppeb.
Siit sündis idee – VÄÄRTUSED EI OLE ABSOLUUDID ja neid saab mõõta lihtsa  väärtuste 3 palli skaalal. 
Mõelge oma ettevõtte ühele põhiväärtusele, mis teie ettevõttes on tugevalt väärtuseks toodud – see meis teid defineerib. Ja nüüd mõelge, mis on teie number selle väärtuse juures skaalal ühest kolmeni.

• Number 1 tähendab: See VÄÄRTUS oledki sina. See on sinu tugevus, sinu superväärtus.
• Number 2 tähendab: Sa oled selle väärtuse kandja. See on sulle omane, sa pead sellest lugu, aga sa ei ole see, kes alati kõige ees barrikaadidel seisab seda väärtust kaitstes. 
• Number 3 tähendab: Sa aktsepteerid seda väärtust, ei ole selle väärtuse vastu, aga see pole sinu sisemaailmas keskne.  

Kui üldse ei aktsepteeri, oled vales organisatsioonis.
See skaala ei anna hinnanguid – see loob selguse
Kujutage ette, et organisatsiooni väärtuseks on „avatud suhtlus“.   Mina olen „üks“.  Teine on „kaks“. Kolmas on „kolm“ ja me kõik mängime, nagu oleksime „ühed“, sest meil seina peal on selline väärtus, mis meid organisatsioonina defineerib.  Nii me loome organisatsioonikultuuri, mis on fassaad, karneval. Kus päris AVATUS puudub, sest kõik kardavad, et nende „tegelik number“ pole aktsepteeritav või kohane. Mõni inimene ongi „üks“, mõni ongi „kaks“ ja see on OK – kui nad teavad seda ja kui juht ja tiim teab seda.
Kui mina, 1-tüüpi avatusega juht, annan tagasisidet 2- või 3-tüüpi inimesele, kohandan sõnumit, et ta saaks selle vastu võtta. Ma ei muuda oma olemust, kuid hoolin vastuvõtja olemusest. 1-taseme kolleegiga on suhtlus kiirem ja vahetum. Nii ei saa enam väärtuste erineva tõlgenduse taha peituda.
Küsi endalt – mis on sinu number mõne üldlevinud väärtuse, näiteks avatuse, kirglikkuse või innovaatilisuse juures? Ja küsi oma kolleegilt  – mis on tema number? Kui te seda teete, siis te ei mõõda inimest. Te mõõdate kontakti.

Kas VÄÄRTUSED on vabaduse mõõdikud?
Jah. Aga ainult siis, kui me julgeme neid päriselt mõõta. Julgeme öelda, kus me päriselt oleme. Mitte, kus me „peaks“ olema. Väärtused ei tapa koostööd. Aga valesti kasutatud väärtused võivad haavata. Kui tahame tugevat kultuuri, siis peame väärtusi vaatama kui täpsemini defineeritud maatriksit, mitte loosungeid seinal. Nii on väärtused usalduse ja koostöö sillaks, mitte relvaks.

Aitähh

KÕNE ANALÜÜS

Nüüd võtame selle kõne samm-sammult lahti ja vaatame, kuidas e-kursusel õpitud tehnikad laval päriselt toimisid. Case study näitab, kuidas õiged tööriistad muudavad pingelise esinemise nauditavaks kogemuseks nii laval olijale kui kuulajatele. Sten läbi e-kursuse ca 2 kuud enne oma esinemist.

AVANG: TÄHELEPANU HAARAMINE

Kõne tekst (lühendatud): Teie hulgas on paljud, kes töötavad organisatsioonides, kus on defineeritud väärtused. […] Väärtused on kultuuri alus. Need võivad luua koostööd, aga ka seda tappa. […] Täna jagan oma kogemust, kuidas väärtused mis peaks meid sillana liitma, võivad olla kasutusel ka kui ründerelvad.

Analüüs:

• Sihtrühma kõnetamine: Esineja alustab otsese pöördumisega sihtrühma poole – inimesed, kes töötavad väärtuspõhistes organisatsioonides, luues kohese kontakti ja relevantsuse.
• Selge fookus: Kohe alguses sõnastatakse keskne sõnum (väärtused võivad luua koostööd, aga ka seda tappa), mis annab kõnele fookuse. See illustreerib kursuse põhimõtet „otsusta ära loo sõnum“.
• Intrigeeriv konks: Enesetutvustuse asemel kasutatakse sama provokatiivset väidet väärtuste sillaks või ründerelvaks olemisest, mis tekitab kuulajas küsimuse “Kuidas?” ja sunnib kaasa mõtlema. Esitaja on siin meisterlikult ühendanud tähelepanu püüdva konksu ja kõne põhisõnumi.
• Lubadus: Avang annab ka selge lubaduse: kõneleja jagab oma isiklikku, 20-aastast kogemust. See positsioneerib kõneleja eksperdina ja annab teemale kaalu.

I PEATÜKK: LOO JUTUSTAMINE VALEMIGA KONKREETNE -> ÜLDISTAV -> VÄIDE

Kõne tekst (lühendatud): 2003. aastal töötasin EMT-s […] vastutasin Õllesummeril esmakordselt mobiiltelefoniga värava avamise eest. […] tekkis tõrge: üle 150 inimese olid kaua oodanud. Astusin Mere väravas rahva ette ja ütlesin: „Olen EMT-st ja vastutan olukorra eest.“. […] See lugu iseloomustab mind inimesena – otsekohene, avatud, kirglik, hooliv ja vastutust kandev. […] Noore juhina oli see mu supervõime – siirus, otsekohesus, kirg. Tulemused olid head.

Analüüs:

• Näited ja lood: Teooria asemel alustatakse kohe haarava ja konkreetse looga. Detailid, nagu Õllesummer/150 vihast inimest/Mere värav muudavad loo elavaks ja tekitavad kuulajas samastumist.
• Valem 1: Konkreetne-Üldistav-Väide: See peatükk on ideaalne näide selle valemi kasutamisest:
  Konkreetne tasand: Kirjeldatakse detailselt intsidenti EMT väravaga Õllesummeril.
  Üldistav tasand: Lugu seotakse kõneleja isikuomadustega – otsekohesus, avatus, vastutuse võtmine.
  Väide: Lõpuks sõnastatakse selge väide ehk peatüki põhisõnum: “Noore juhina oli see mu supervõime”. Tekst on suurepärane teekond sõnumini.

II PEATÜKK: SISEMISE PÖÖRDE KEHTESTAMINE

Kõne tekst (lühendatud): 2008 aastal võtsin vastu uue väljakutse – […] panin strateegia üksi viie päevaga metsas kirja. Tutvustasin plaani, tiim noogutas… […] tuli tiimilt tõde: „See strateegia on hea, aga see on sinu, mitte meie oma.“. […] See oli valus taipamine – ilma kuulamisoskuseta ei saa olla hea juht.

Analüüs:

Pöörded (sisemine) See peatükk on üles ehitatud võimsale sisemisele pöördele.

• Maailm enne pööret: Kõneleja on enesekindel juht, kes usub oma visiooni ja tegutseb selle nimel, arvates, et see on õige.
• Pööre: Hetk, mil tiim annab ausa tagasiside: “see on sinu, mitte meie oma”. See on ootamatu ja muudab loo suunda.
• Maailm pärast pööret: Kõneleja teeb läbi transformatsiooni. Ta mõistab kuulamise ja kaasamise olulisust, mis on selges kontrastis peatüki algusega. See illustreerib ilmekalt põhimõtet, kuidas mõjus pööre muudab loo tegelase arengut ja teda ümbritsevat maailma

III JA IV PEATÜKK: PROBLEEMI SÜVENDAMINE JA UUE PÖÖRDEGA SÕNUMI POOLE LIIKUMINE

Kõne tekst (lühendatud): Ja siis öeldi mulle ühes ettevõttes: „Sten, sa oled liiga jõuline.“. […] Kuidas siis ikkagi sai avatus muutuda rünnakuks?. […] tehnika juht väitis, et kõik näitajad on rohelises. Küsisin: „Äkki mõõdame valesid asju?“ […] Tema jaoks kõlas see aga kui rünnak. […] Sama väärtus – kaks erinevat taju.

Analüüs:

• Pöörde süvendamine (väline): Pärast sisemist arengut toob esineja sisse uue, ootamatu ja kontrastse välise pöörde: tagasiside “sa oled liiga jõuline”. See pööre tõstab pinget ja sõnastab kõne keskse küsimuse: kuidas saab tugevustest saada nõrkused
• Valem 2: Probleem-Lahendus-Mõju: Need peatükid keskenduvad probleemi sügavale ja mitmekihilisele kirjeldamisele. Lugu tehnikajuhiga ei ole lihtsalt lugu, vaid konkreetne näide, mis illustreerib probleemi tuuma: sama väärtuse (avatus) erinev tõlgendamine võib viia konfliktini. See valmistab kuulaja ette lahenduse vastuvõtmiseks.
• Kirjeldused: Lugu tehnikajuhiga on piisavalt detailne, et olla usutav (näitajad on rohelises, kliendipöördumiste kasv), kuid see ei sisalda liigseid detaile, mis viiksid sõnumist eemale. See järgib põhimõtet: kärbi kõik, mis sõnumit ei toeta.

V PEATÜKK JA LÕPETUS: LAHENDUSE ESITAMINE JA RAAMISTAMINE

Kõne tekst (lühendatud): Siit sündis idee – VÄÄRTUSED EI OLE ABSOLUUDID ja neid saab mõõta lihtsa väärtuste 3 palli skaalal. […] Number 1 tähendab: See VÄÄRTUS oledki sina. […] Number 2 tähendab: Sa oled selle väärtuse kandja. […] Number 3 tähendab: Sa aktsepteerid seda väärtust. […] See skaala ei anna hinnanguid – see loob selguse. […] Kui mina, 1-tüüpi avatusega juht, annan tagasisidet 2- või 3-tüüpi inimesele, kohandan sõnumit. […] Nii on väärtused usalduse ja koostöö sillaks, mitte relvaks.

Analüüs

Lahendus ja mõju: Siin esitletakse kõne lahendust – kolme palli skaala. See on lihtne ja praktiline tööriist. Seejärel kirjeldatakse selgelt  mõju: skaala kasutamine loob selgust, väldib fassaadkultuuri ja võimaldab kommunikatsiooni kohandada, mis omakorda ehitab usaldust.

• Tööta lõppudega: Iga peatükk liigub selge sõnumi suunas, kuid terve kõne kulminatsioon on just see lahendus. Viimane lause on jõuline põhisõnum ja punchline.
• Raamistamine: Kõne lõpp seotakse elegantselt algusega. Avangus esitatud probleem – väärtused kui potentsiaalsed “ründerelvad” – saab lahenduse lõppsõnas: õigesti defineerituna on väärtused “usalduse ja koostöö sillaks, mitte relvaks”. See on klassikaline ja väga mõjus raamistamise tehnika, mis annab kõnele tervikliku ja meeldejääva kuju.
• Kõne lõpp: Lõpetus on otsustav ja konkreetne. See ei vaju ära, vaid pakub välja tööriista ja selge visiooni paremast tulevikust, jättes kuulajale mõtlemisainet ja praktilise idee, mida kaasa võtta.

KOKKUVÕTE

Antud kõne on eeskujulik näide sellest, kuidas isiklikust teekonnast – koos selle õnnestumiste ja ebaõnnestumistega – saab vormida võimsa ning praktilise sõnumi.
Teekond sõnumini: Struktuur järgib läbivalt põhimõtet, kus iga peatükk ehitab loogiliselt silda järgmiseni, kulmineerudes selge põhisõnumiga. Kõne kasutab meisterlikult lugude jutustamise tehnikaid ja selgeid pöördepunkte, et viia kuulaja läbi emotsionaalse ja intellektuaalse teekonna.
Detailide jõud: Piisavad detailid (nt “Mere värav”, mitte lihtsalt “värav”) muudavad loo elavaks ja loovad samastumist, vältides samas liigset kirjeldamist.
Terviklik raamistik: Alguse ja lõpu elegantne seostamine (“väärtused sillana, mitte relvana”) annab kõnele tervikliku ja meeldejääva vormi.

Tulemuseks on kõne, mis mitte ainult ei köida tähelepanu, vaid pakub kuulajale ka reaalse ja rakendatava lahenduse reaalsele probleemile. See on hea praktiline näide, kuidas “Anonymous Presenters” e-kursuse teooria päriselus tulemusi loob.

ESINEMINE LÄBI STENI ENDA SÕNADE

Laval olemine oli korraga pingeline ja ärevust tekitav. Kümneminutiline kogemusloo jagamine enam kui 500 inimese ees on omaette väljakutse. Formaat, ajas püsimine ja publiku siiras kõnetamine on vähemalt sama olulised kui sõnum ise.
Koolitus andis siinkohal väga häid tööriistu. Kõige enam kõnetas mind fookuse viimine endast väljapoole. Otsustasin juba enne lavale minekut, et ei keskendu seal sellele, kuidas ma paistan või mida teen, vaid lähen lavale nautima ja publikule sõnumit edastama. Ka laval, kõne alguses, tuletasin seda endale mõttes meelde ja see rahustas. Nii sain lubada endal päriselt kohal olla ja hetke nautida. Otsisin pilguga kontakti publikuga ja sain seda ka kätte.
Jalutasin laval ringi, võib-olla isegi veidi liiga palju. See ei olnud halb, liikumine oli sujuv , kuid tagantjärele sain aru, et liigne kõndimine sunnib pilku sageli põrandale, et jälgida kuhu astun. Nii jääb publikuga silmsidet paratamatult vähemaks. See ongi minu üks õppetund järgmiseks korraks: laval võib liikuda rahulikult ja enesekindlalt, aga mitte nii palju, et pilk hajub.
Väga suureks kasuteguriks osutus ka harjutamine peatükkide kaupa. Olin seni harjutanud ainult tervikuna. Peatükkide kaupa harjutamine aitas kogu kõne süsteemselt meelde jätta ja välistas olukorra, kus algus on lihvitud, aga lõpp jääb nõrgemaks lihtsalt seetõttu, et harjutamine algab alati algusest.

Olen varemgi laval esinenud, aga seekord tundsin end tõesti hästi. Suur osa sellest enesekindlusest tuli just koolituse käigus õpitud lihtsatest ja hästi toimivatest tööriistadest.

Loe Sten Argose tegemistest lähemalt siit www.stenargos.ee