ANONYMOUS PRESENTERSI EESTI VABARIIGI AASTAPÄEVAKÕNEDE KONKURSI VÕITJA 2025 – TAAVI MADIBERK!

Parim ja vajalikuim Eesti Vabariigi sünnipäevakõne, mida mina olen lugenud või kuulnud! Jõuline läbiv sõnum. Selged alasõnumid. Tugevad argumendid. Mitmetasandilised ja selgitusjõulised näited ning analoogiad. Dramaturgiliselt mõjus ülesehitus: haarav ja intrigeeriv algus, seejärel pannakse meid nägema ja tunnetama probleemi ning alles siis pakutakse lahendus.

Ja mis peamine – see on lihtsalt nii vajalik kõne praegusel ajahetkel!

Ühesõnaga: Anonymous Presentersi Eesti Vabariigi aastapäevakõnede konkursi võitja 2025 – Taavi Madiberk!

Mart

Taavi Madiberk, Skeleton Technologiesi juht. (Kõne avaldatud ajalehes Postimees – 24.02.2025)

Meil on, mida kaotada – oleme üks maailma edukamaid väikeriike, kes on viimase 30 aasta jooksul teinud läbi meeletu eduloo, aastal 1992 oli Eesti keskmine palk 35 eurot ja toona puruvaeses Hiinas 42 eurot. Nüüdseks on meie keskmine palk 2000 eurot ja meie palgakasv on olnud kaugelt kiirem kui sajandi majandusimeks peetud Hiinas.

Eestist on kasvanud mõned Euroopa edukamad ettevõtted. Jah, pärismaailma mastaabis ettevõtted, mitte lihtsalt idu- või tehnoloogiaettevõtted. Oluline on, et meie edu taga on olnud ajud ja raske töö, mitte Jumalast sülle langenud maavarad.

Eestlased on maailma tipus alates Arvo Pärdist ja Euroopa välispoliitikat juhtivast Kaja Kallasest. Eestlased lausa kihutavad maailma tipus – Ott Tänak on maailmameister, meie mees on olnud Indycaris, meie superkondensaatoritega on võidetud Indycar ja nüüd on eesti mees ka vormel 1s.

Me oleme üles ehitanud riigi, mis vastandub igas mõttes meile peale tungivale Vene maailmale, kus inimelu ei maksa midagi ja kus mõelda ja teha võib seda, mida riigijuht ütleb. Me oleme kõigist oma riigi puudustest ja kasvuraskustest hoolimata vabad inimesed omaenese vabal maal. Eesti on jätkuvalt üks vabamaid maid maailmas.

Meil tõesti on, mida kaotada.

Viibisin hiljuti Californias ja minult küsiti «What does it mean to be an Estonian?» (Mida tähendab olla eestlane?) Kas oleme justkui soomlased, kes võitsid talvesõja ja tõid maailma Nokia? Kas oleme nagu Iisrael, kes elavad kõrbes ning kus pole isegi kättesaadavat magevett, aga vaatamata sellele on ülekaalukaid vastaseid võitnud ja on nüüdseks tuumariik, kus on tõepoolest maailma edukamad ettevõtted?

Sellele küsimusele vastates tahtsin esialgu öelda, et meid defineerib noh, väike riik, aga puhas loodus ja raske ajalugu, oleme palju kannatanud. Sellel hetkel võttis mõistus üle ja rääkisin ikka puhtast loodusest ja tehnoloogiaettevõtetest, AGA see pani mind mõtlema…

Lihtsustades on meie ajalookäsitlus suures osas üks kannatuste rada – küüditamine, sõjakannatused, millele eelnes 700 aastat orjapõlve ja selle vahepeal lühike vabadusaeg, misjärel meid Venemaa poolt jälle maha suruti ning alles Nõukogude impeeriumi kokku vajudes suutsime enda taas vabaks lauda.

Kui meid rünnatakse ja me ei taha ohver olla, siis oleme leidnud lohutust loodusest, minnes metsa või sohu ja olles üks loodusega ja ehk isegi põdrapulliga sõbraks saades ning sellest ammutanud eestlaseks olemise väge.

Selles narratiivis oleme ohvrid, kes poevad peitu ja vahel vaenlase nõrgenedes suudavad hingata.

Nüüd oleme uuel ristteel – meie edulugu on takerdumas ja usk hakkab kaduma. Küsimus pole ainult kaitsekuludes, vaid selles, kas meie poliitikud üldse usuvad, et suudame Venemaale vastu seista. Paljud ilmselt ei usu. Nagu 80ndate lõpu sovetoloogid, kes arvasid, et Nõukogude Liit on igavene, vaatavad ka meie otsustajad kainelt numbreid ja jõuavad järeldusele, et kaks, viis või isegi kümme protsenti SKTst kaitsele ei muudaks tulemust.

Veelgi hullem – osa poliitikutest ei mõista olukorra tõsidust, teised aga vaikivad, kartes paanikat või välisinvestorite lahkumist.

Kui aga valitseb arusaam, et Eesti enda panus ei määra lõpptulemust ja et meie saatus sõltub ainult suurriikide otsustest, siis kaob ka motivatsioon kiiresti tegutseda. Tekib mugav enesepettus: räägime, kuidas oleme juba «oma osa teinud» ja suuname tähelepanu teistele – näiteks sellele, et nüüd peab hoopis Portugal rohkem kaitsesse panustama. Justkui aitaks see meil end paremini tunda või tooks julgeolekut juurde.

Selles olukorras puudub meil reaalne arusaam, et kaitsekulutused tuleb teha kohe, mitte aastatepikkuse venitamise ja bürokraatliku vaidluse saatel. Selle asemel raiskame aega ametkondlikus ja sisepoliitilises rivaalitsemises, kus igaüks üritab vastutust edasi lükata või oma positsiooni kindlustada.

Selline mõtteviis on ohtlik, sest see viitab alateadlikule soovile põgeneda reaalsusest. Selle asemel, et tõsiselt tegeleda omaenda kaitsevõimekuse tugevdamisega, lohutame end ideega, et NATO kollektiivne heidutus ja geograafiliselt kaugemad liitlased nagu Ibeeria poolsaare riigid suudavad hoida ohu Narva taga. Kuid ajalugu on näidanud, et väikeriigid, kes lootsid ainult liitlastele, mitte iseenda valmisolekule, on sageli valusalt eksinud.

Rahvas on sellest kaugelt ettenägelikum. Usk võiduvõimalusse on rahval suurem kui nii mõnelgi poliitikul, sest inimestel pole kuhugi minna. Aeg poliitiliseks kemplemiseks on läbi – Eesti vajab tegusid nüüd ja kohe. Poliitiline tellimus rahvalt on selleks olemas.

Praktikuna võin öelda, et ettevõtete puhul on määrava tähtsusega lõpuks ettevõtte kultuur. Ma ei usu, et ohvrimentaliteediga «meist ei sõltu midagi», on võimalik ehitada rahvusvahelisi ettevõtteid, taastada majanduskasv ja seista vastu agressiivsele idanaabrile.

Pakun välja uue narratiivi meie ajaloole ja tulevikule – Eesti on võitjate riik.

Senine kannatuste keskne käsitlus eestlaseks olemisest tuleb asendada võitjale omase enesekindla mentaliteediga. See pole keeruline, sest tegelikult oleme me läbi ajaloo liikunud võidult võidule ja isegi kõige ebatõenäolisematest seisudest oleme lõpuks võidukalt välja tulnud.

Kõigepealt tuleb aga muuta suhtumist. Me ju pole tegelikult ohvrid, vaid rahvas, kes otsustab ise oma saatuse ja tuleviku üle. Eesti on võitjate riik.

Näiteks vabadussõjast rääkides peaks olema selge, et me oleme võitjad. Samas meie käsitlus vabadussõjast filmis «Nimed marmortahvlil» on pigem nutulaul, et sõda on jube ja mõjub paljudele laastavalt.

Tegelikult polnud vabadussõja võit pelgalt õnnelik juhus või suurriikide vastasseisu kõrvalmõju – see oli strateegiline triumf, mis näitas eestlaste tõelist võimekust ja eneseusku. Kogu 20. sajandi jooksul ei leia teist näidet, kus miljoni elanikuga riik suudaks lüüa tagasi mitmesaja miljoni elanikuga vastase ning haarata osa tema territooriumist. See oli võimsam kui kõik «Rocky» filmid kokku: me lõime tagasi 130 miljoni elanikuga Venemaa, vallutasime Loode-Venemaa alad ning jätsime Peterburi vallutamata vaid liitlassuhete tõttu. Samal ajal purustasime lõunarindel Saksa impeeriumi riismed – needsamad baltisakslased, kes olid meid sajandeid rõhunud.

Kes väidab, et võitsime vaid tänu juhustele ja suurriikide sisevastuoludele, mõjub nagu see, kes seletab Eesti korvpallikoondise võitu Leedu üle Domantas Sabonise või tema isa Arvydase puudumisega.

Ka Tartu rahu ei olnud sõjakoledustest väsinud kompromiss, vaid võidu vormistus: me suurendasime oma territooriumi ja kinnistasime rahvusvaheliselt oma iseseisvuse.

Kuigi 1919. aastal jõudis vaenlane Tallinna lähistele ning moraal oli madal, jätkus piisavalt neid, kes ei andnud alla ja uskusid võitu. Me võitsime, sest leidus piisavalt eestlasi, kes uskusid võitu ka siis, kui paljud pidasid iseseisvust hullumeelseks unistuseks. Nad olid võitjad.

Kui me suvisel pööripäeval tähistame võidupüha, siis olgu see päev, kus tunnustatakse neid, kes on uskunud Eesti võitu ja toonud Eestile võite. Kaotuseusku tiim kukkugu lõkkesse.

Kui panna Eesti inimestele ette valik 1930. aastate stiilis – kas paar protsenti aeglasem majanduskasv ja kümme protsenti kõrgem võlakoormus või aastakümnetepikkune okupatsioon, küüditamised ja massimõrvad –, siis mille me valiksime?

See võib kõlada pateetiliselt, ent reaalsus on, et majandusareng on vabaduse kõrval teisejärguline. Isegi küünikule, keda Eesti saatus ei huvita, peaks olema selge, et parim viis kaitsta nii kodu- kui ka välismaiste investorite huve on tugevdada riigikaitset.

Praegu on Eesti kümneaastase võlakirja intress ligikaudu pool protsenti kõrgem kui Soomel, kuigi Soome piir Venemaaga on pikem ja keerulisemalt kaitstav. Arvestades praegust julgeolekukeskkonda ja Müncheni julgeolekukonverentsi järelkaja, pole alust arvata, et see vahe lähemas tulevikus kahaneks. Aga küsimus pole ainult protsendipunktides – tõuseb kahtlus, kas keerulises julgeolekuolukorras üldse keegi tahab meisse investeerida. 

Positiivseks näiteks on siin Iisrael, kus pärast 7. oktoobri rünnakuid teatas Intel 25 miljardi dollari suurusest investeeringust. Kuigi sealne julgeolekuolukord on keerukam kui Eestis, on riik ometi ligitõmbav, sest Iisraelil on tõsiselt võetav kaitsevõime ja tugev tehnoloogiasektor.

Meie esimene ülesanne on taastada rahvuslik kaitsevõime, alustades sellest, et igal kodanikul oleks selge ettekujutus konkreetsest plaanist, kuidas suudame vaenlase tagasi lüüa ja võita. Eesti kaitsevägi on võimekas, kuid poliitilisel tasandil peame tagama, et kava elluviimine ei takerduks. Me peame õppima 1939. aasta valusast kogemusest – siis tegime liiga vähe ja liiga hilja. Ja me peame meeles pidama, et NATO on küll tugev tugisammas, ent oma vabaduse eest tuleb võidelda kõigepealt meil endil.

Julgeolek loob ka eeldused majandusarenguks – kõik muu tuleb pärast. Seepärast ongi riigikaitse suurima tootlusega investeering Eesti tuleviku turvalisusesse, mille toel saab kasvada nii kohalik ettevõtlus kui ka välisinvesteeringud.

Me räägime tihti viieprotsendilisest kaitsekulude eesmärgist, kuid võitjad ei keskendu üksnes kuludele, vaid ka tuludele. Teen ettepaneku seada Eestile eesmärgiks jõuda 2035. aastaks kaitsetööstuse ekspordituluga viie protsendini SKTst, mis tähendaks ligikaudu kahte miljardit eurot aastas.

Eesmärk pole üksnes majanduskasv ja kõrgemad palgad, vaid soov, et Eestil oleks strateegiline eelis – pakkuda tehnoloogiaid ja relvi, mida teised riigid ei suuda, et meist oleks konkreetselt kasu. Sarnast taset suudavad väikeriikidest praegu näidata vaid Iisraeli ettevõtted, kelle näitaja käive SKTsse on 2,7 protsenti.

Võite küsida, kas see on võimalik, et olla kõige suurema kaitsetööstusega riik elaniku kohta? Kas see on vähem tõenäolisem kui vabadussõja võitmine või maailma kõigi ükssarvikute hulk elaniku kohta? Võitjate riigil on ainult üks vastus: me tegutseme, me võidame ja suudame seda teha globaalselt.

Eesti ajaloolised võidud – vabadussõda, taasiseseisvumine ning kiire majanduslik ja digitaalne areng – ei sündinud juhuse või väliste tegurite tõttu, vaid tänu neile eestlastele, kes uskusid võitu, riskisid ja tegutsesid kartmatult. Me pole iial olnud passiivsed saatuse ohvrid, vaid oleme murdnud läbi takistustest, mis esmapilgul tundusid võimatud. See võitjamentaliteet on meie ajaloo tuum – see viib meid edasi ja eristab riikidest, kes lihtsalt eksisteerivad, ilma et nende tulevik oleks nende enda kätes.

Kui tahame kindlustada oma vabadust, peame tunnistama, et see pole kunagi ette antud: see tuleb iga päev välja teenida teadliku riigikaitse, majanduse, hariduse ja enesekehtestamise kaudu. Jõukustki ei saa võtta iseenesestmõistetavana ning me ei tohi jääda loorberitele puhkama ega vaadata minevikku vaid kannatuste prisma läbi. Selle asemel peame suunama pilgu tulevikku, tegema julgeid otsuseid ning hoidma Eestit konkurentsivõimelise ja uuendusliku väikeriigina, kes ei karda suuri sihte.

Eesti edu ei raja end ohvrirollile, vaid enesekindlusele, julgusele ja tööle. Peame taastama sama rahvusliku mentaliteedi, mis tõi võidu vabadussõjas, aitas vabaneda Nõukogude okupatsioonist ja kujundas meist digivaldkonna liidri. Meie usk peab olema selles, et Eesti on võitjate riik – sest võita on parem kui kaotada.

Nii nagu Rocky Balboa, kes seisis silmitsi võitmatuks peetud Ivan Dragoga, tuleb meilgi hoolimata tagasihoidlikest vahenditest treenida, valmistuda ja igal juhul uskuda enda võitu. Vabadussõjas näitasime juba korra, et suudame vastase nokdauni lüüa. Nüüd oleme taas vastamisi oma «Ivan Dragoga», kuid nagu Rocky, kes Drago lõpuks alistas, nii tõestab ka Eesti end võitjana – sest me investeerime, valmistume, usume, ja mis kõige olulisem, võidame.

Head vabariigi aastapäeva!

Allikas: Postimees.ee