Suurel mehel suured mõtted ehk Siim Kallase viimane kõne

Selged sõnumid ja struktuur.  Hea selge vaade pisirähklemiste ajastul. 

Demokraatia pole täiuslik, aga ometi sõltub ühe rahva võitlusvõime tema demokraatia tõhususest, usaldusväärsusest. Rahvas peab uskuma oma riigi valitsemise usaldusväärsusesse ja tõhususse, kirjutas Siim Kallas oma viimases kõnes, mis kõlas tänavu 19. augustil 20. augusti klubi konverentsil Kaja Kallase esituses.

Kolm nuppu: roheline, punane, kollane. Kolm nuppu, mis juhivad Eestit. Kolm nuppu, mis otsustavad. Ja kolm nuppu, mis vastutavad. Kolm nuppu Eesti seadusandliku kogu liikme, riigikogu liikme laual riigikogu saalis. Poolt, vastu, erapooletu. Sada üks inimest, kellele on rahvas andnud õiguse ja vastutuse vajutada kolme nuppu. Neid kiputakse nimetama poliitikuteks.

NSV Liidu viimases ülemnõukogus oli, muide, ainult üks nupp. Nii oli kindlam.

Vähe? Või palju? Ja miks nemad? Paari kuu jooksul unustame, et kodanikena olime ise need, kes andsid 101 esindajale vajutamiseks kolm nuppu. Milleks üldse kolm nuppu?

Aga kuidas nad neid nuppe vajutavad? Miks ühed vajutavad rohelisi, ühed punaseid ja ühed jätavad sootuks vajutamata?

Endast lugupidav eesti inimene poetab seltskonnas ikka võimalusel mõne mürgise sõna poliitikute aadressil. Tippajakirjanik “Aktuaalses kaameras” arutab tõsimeeli, kuidas saaks hakkama ilma poliitikuteta. Suhtumine poliitikutesse vaheldub vaikimisest kuni hüsteerilise vihkamiseni.

Mis imeloomad need poliitikud on?

Eestis on toimunud üheksad vabad parlamendivalimised, lisaks kohalike ja Euroopa Parlamendi valimised. Põlgust poliitikute vastu köetakse endiselt. Ei mäleta, et keegi oleks enne põhiseaduse poolt hääletamist hoiatanud: sõbrad, vaadake ette, demokraatia on üks salakaval elukas. Venemaal suudeti rahvast demokraatia kahjulikkuses veenda.

Kas demokraatia on ikka veel midagi võõrast ja arusaamatut? Oli aeg, kui eestlasi valitsesid balti parunid, siis vene tsaar, siis 14 aastat meie oma parlament, siis Konstantin Päts ja Johan Laidoner ilma parlamendita, siis nõukogude võim, selle mõned aastad sakslased, siis 47 aastat jälle nõukogud.

Sakslaste ja venelaste võimuga tulime osavalt toime. Tundsime end kuidagi kindlamalt, askeldasime, “hankisime”, “varustasime”. Omad toetasid omasid, sõprus maksis, sõprus oli valuuta. Nüüd, kui võimul on omad, oleme segaduses ja ebakindlad, umbusklikud. Keegi on kehtestanud nn demokraatia, mis sunnib meid tegema valikuid.

Iseseisvuse taastanud Eesti valis riigi juhtimiseks parlamentaarse demokraatia mudeli. Selle üle vaieldi põhiseaduse assamblees kõvasti, aga nii ta ikka lõpuks jäi. 1920. aasta 31. juulil võeti vastu esimene Eesti Vabariigi põhiseadus, parlamentaarne demokraatia üldse ilma eraldi riigipeata. See pidas vastu 14 aastat. 1992. aasta põhiseadus kehtib juba 34 aastat. Ja toimib täitsa hästi.

See on väga euroopalik. Euroopas on ainult kaks riiki, mis pisut erinevad, need on Küpros täispresidentaalse ja Prantsusmaa osaliselt presidentaalse valitsemisega. Ja üheksa riiki, kus parlamentide võimutäiust kaunistavad ja toetavad monarhiate glamuur ja ajalugu.

2023. aasta riigikogu valimistel kandideeris 968 inimest. Riigikokku valiti 101. Valimistel hääletas 610 299 kodanikku, 63,5 protsenti valimisõiguslikest kodanikest. 36,5 protsenti ei osalenud Eesti saatuse määramisel. Rohkem kui kolmandikul kodanikest pole Eesti saatusest sooja ega külma.

Parlamentaarse demokraatia valimine ühiskonna elu korraldamiseks ei ole mitte lihtne. Parlamentaarse demokraatia toimimiseks kehtestatakse täpsed reeglid, protseduurid. Demokraatia pole mõeldav ilma ühiskondlike kokkulepeteta. Mihhail Gorbatšovi ajal loodi küll peaaegu demokraatlik seadusandlik kogu, aga ei suudetud kehtestada vajalikke reegleid, protseduure. Tagajärjeks oli riigi lagunemine, millest meie küll võitsime.

Eesti parlamentaarne demokraatia tegi läbi ühe tõelise kriisi. Kõige alus on vabad valimised, eks ole. Need toimuvad seaduste ja muude rahvaesindajate poolt heaks kiidetud reeglite alusel. Reeglite enda ja reeglitest kinni pidamise kontrolliks on kehtestatud üksikasjalised eeskirjad.

Valimistulemusi saab ja tohib kahtluse alla seada. Kaebusi tuleb hoolikalt kontrollida. Aga lõpuks tõmbavad kohtud ja valimiskomisjonid joone alla, kõik järelevalve protseduurid on ammendatud ja valmistulemused kuulutatakse legitiimseteks.”Pool aastat veetsid rahvaesindajad pikki öid ja pikki päevi ebamugavatel istmetel. See oli natuke naeruväärne, aga tegelikult oli tegemist tõsise vastuhakuga põhiseaduslikule korrale.”

Kõik kulges niiviisi ka 2023. aasta riigikogu valimiste järel. Aga rühm riigikokku valitud erakondi otsustasid valimistulemust mitte tunnistada ja hakkasid riigi valitsemist jõuga takistama. Pool aastat veetsid rahvaesindajad pikki öid ja pikki päevi ebamugavatel istmetel. See oli natuke naeruväärne, aga tegelikult oli tegemist tõsise vastuhakuga põhiseaduslikule korrale. Kui see oleks õnnestunud, oleks see tähendanud õigusriigi lagunemise algust. See oli Eesti demokraatia Pullapää.

Praeguseni ei mõista paljud tolle parlamentaarse kriisi sügavust. President ei öelnud põhiseaduse kaitseks ühtki sõna.

Põhiseadus on meil väga hea, aga seda on keskmisel kodanikul teinekord õige raske mõista. Eriti raske on allutada end põhiseaduse paragrahvile nr 73, mis ütleb, et riigikogu aktid võetakse vastu poolthäälte enamusega. Aga mina? Kuidas nii? Ilma minuta?

Ei saa salata, et olen väga John Locke’i mõju all. Locke’i seisukoht on lihtne. Demokraatias otsustab enamus. Kui vähemus dikteerib oma tahet enamusele, siis pole see legitiimne. Nii arvasid britid juba 17. sajandil. Loomulikult tuleb vähemuse arvamust kuulata, arvestada, hinnata, kaasata ja ka otsustamisel arvestada. Aga see on teine asi. Otsuse legitiimsus tuleneb enamuse tahtest. Pole juhuslik, et siiamaani kirjutavad mitmed arvamusliidrid leegitsevalt, kuidas enamuse tahtel põhinev otsustamine on vale, vale, vale.

Ja lõpuks tunnistatakse, et head mõtted muutuvad tegudeks ikka vaid siis, kui valijate mandaadiga seadusandja need tegudeks kinnitab.

Ja nüüd siis oskused, teadmised, kogemused. Vaja on ametnikke, kes oskavad. Kes teavad. Kellel on kogemused.

Parlamendikomisjon hakkab arutama seaduse eelnõu. Ka valitsus palub nende endi eelnõusse viia mõned tarvilikuks osutunud muudatused. Ja siis ilmuvad komisjoni istungile veel ühed parandused, kuulutatakse, et meil on siin parandused ministeeriumist.

Mis loomad need nüüd on? Milline on nende legitiimsus? See ei ole valitsuse parandused, need ei ole poliitilise ministri parandused. Nii et kust need siis nüüd ilmusid? Kas see ongi see müütiline “süvariik”

On üks võlusõna, ilma milleta ei suuda me normaalselt asju ajada, see on “Ankeet”. Ilma ankeedita ei osta me lennukipiletit, ei üüri korterit, ilma ankeeediandmeteta ei saa me korralikku ülevaadet inimese korralikkusest ja terviseseisust.

Kes kirjutab ankeeti küsimused, millele oodatakse kodaniku vastuseid? Kas kodanikult küsitakse üha rohkem ja rohkem? Mis toimub vastustega, mida kodanik ankeeti kirjutab? Ankeedi loominguline rikkalikkus vürtsitab üha rohkem ja rohkem meie igapäevaelu.

11. septembril 2001 tõusis maailma kõrgematest hoonetest paks suitsupilv. Enneolematu terrorirünnak. See oli demokraatliku ühiskonnakorralduse murrang.

Kes lendab, küsisid ameeriklased? Kuhu lendab? Miks lendab? Kust on lendaja pärit? Mida sööb? Kes on reisija sugulased? Mis tal pakkides on?

Informatsioon. Ei midagi privaatset. Võimas ametnike aparaat sai piiramatud õigused tutvuda erahoiuste, telefonikõnede registrite, ja lõpmatu hulga andmekogudega. Ilma küsimata – miks? milleks? Kelle jaoks?

Euroopale tulid meelde täheühendid KGB, Gestapo, Stasi. Ja Euroopa hakkas mässama. Suur oli tüli ameeriklastega, kelle jaoks turvalisus oli kaugel tähtsam privaatsusest, mida nii austab ja armastab Euroopa.

Juurdepääs hoiuarvetele, telefonikõnede registritele, terviseandmetele. See on justkui ükstapuha. Locke, Mill ja Burke taanduvad. Esiplaanile tõuseb juurdepääs isikuandmetele. Julgeolek ennekõike, siis eraelu, privaatsus. Ametnikule privileeg sorida isikuandmetes. See võitlus käis juba 1979. aastal.

Oli aeg, mil suured mõtlejad seadsid kõige tähtsamaks isikuvabaduse, kodaniku kaitsmise riigi eest. Tänapäeval pannakse julgeolek, turvalisus isikuvabadusest sagedasti ettepoole.

President kuulutab riigikogus vastu võetud seaduse välja. Või ei kuuluta välja ja saadab riigikogule ümbertegemiseks tagasi. Aga tegelikult annab hinnangu parlamendi seadusandlikule tööle mitte president, vaid üks ekspert, kelle nime, nägu ega elulugu parlamendiliikmed ei ole kohustatud teadma. Tema legitiimsus tuleb vaid tema töölepingust presidendi kantseleiga. Ma usun, et presidendi õigusnõunik on pädev ja tubli inimene, aga ma ei pea seda uskuma.

Mind häirib meie riigivalitsemises üks tähtsusetu nõukogudeaegne relikt. See pole hull lugu, aga pole võimude lahususe loogika poolest stiilne.

Valitsuse istungist võtavad täie sõnaõigusega osa kaks kõrget riigiametnikku, riigikontrolör ja õiguskantsler. Miks? Et olla kursis kõigi, ka väga poliitiliste aruteludega valitsuses, aga mitte vastutada otsuste ees, jääda n-ö sõltumatuks.

Juhtisin kuus aastat Euroopa Komisjoni personalipoliitikat ja julgen selle kogemuse põhjal väita, et Eesti ametnike korpus on väga hea, võib-olla isegi üks Euroopa paremaid. Ametnikkonna kvaliteedi tagab aus ja läbipaistev edutamine, ausad mitme kandidaadiga konkursid, onupojapoliitika puudumine ja karjääri ning edutamise põhialus: merits must come first! Võimed eelkõige!

Aga kui võimekas ka ei ole meie ametnike korpus, ei saa ta teha poliitilisi valikuid, mida teeb seadusandja, parlament, nii nagu seda on tellinud valija, kodanikud.

Belgias töötasid ametnikud 583 päeva ilma valitsuseta. Nendega sai väga professionaalselt asja ajada, aga riigil ei olnud eelarvet. Lisaks muudele olulistele otsustele. Piir tuli ette. Valikud jäid tegemata.

Eesti demokraatia (aga mitte ainult Eesti) dilemma ja probleem on, et ametnike asjatundlikkus ja ametnikele võimaldatav asjatundliku otsustamise stabiilsus läheb vastuollu poliitilise juhtkonna kvaliteedi, asjatundmatuse ja ebastabiilsusega.

Ilmselt võiks meie demokraatia liikumissuunas olla poliitilise juhtkonna asjatundlikkuse tugevdamine ja selle juhtkonna stabiilsuse suurendamine.

Kaitsesin nõukogude ajal hoiuse saladust. Ja üsna edukalt. Nüüd ühinen mina, liberaal, nendega, kes kaitsevad kodanikku tuhande silma eest, kes tahavad näha, mida ja kellega kodanik räägib, kes tahavad näha, mida kavatseb kodanik teha oma viie euroga, kas kodanikul on ikka “õiged” vaated, ega ta ei levita mingit soga.

Ametnikkond töötab palehigis. Seadusandja lennukas looming vajab täpsustamist, selgitusi, tekste, nii et kodanikud saaksid aru, mida seadusandja tõesti tahtis ühiskonnas paremaks teha. Mitte kõik selgitused ei klapi omavahel. Ja kontrollida on vaja! Kontrollida ja veelkord kontrollida!

Kodanik hakkab end ebamugavalt tundma. Kodaniku kohta koguneb tänapäeval igasugust informatsiooni. Pangahoiused koos loeteluga rahaülekannetest, telefonikõnedest jäävad jäljed, näiliselt süütud andmed, kellega rääkisime, terviseandmed, andmed kinnisvara kohta. Kui pahatahtlikul inimesel või eelarvamusega asutusel on vaba pääs nendes andmetes sorimiseks, siis võib sellest tulla eluohtlik fantaasia. Süütu nimega – salajane…

Või on mõistlik end ise kontrollida?

Olen unistanud tõelisest liberaalsest demokraatiast, kus kodanik tunneb end ametnike ees turvaliselt, kus ta ei hakka iseend kahtlustama.

Liberaalse parlamentaarse demokraatia tugitala on isiku kaitsmine riigi meelevalla eest. Andmekaitse on tõusnud võtmetähtsusega inimõiguseks. Oleme selles kaugel täiusest. Toetan mõnede advokaatide visa võitlust kodanike andmete kaitsmisel.

Kõik me teame, kui tähtis on vabas ühiskonnas vaba sõna. Eesti on ajakirjandusvabaduses maailma esirinnas. See on suurepärane. Ma ei hakka ümber jutustama John Stuart Milli 1859. aastal avaldatud essee “Vabadusest” teist peatükki, ma tahaksin vaid öelda, et avaliku arvamuse mõjutajad peaksid seda peatükki tähelepanelikult lugema.

Vaba arvamusavalduse hirmutamises, ähvardamises, rahadega mõjutamises ja otseses kallaletungis sammuvad esirinnas Ameerika Ühendriigid, aga teised õpivad. Meie nende hulgas.

Eesti vanasõna ütleb, et tõde tõuseb ja vale vajub. On see ikka nii? Või hoopis vastupidi? Valel on vabas avalikus arvamuses hoopis pikemad jalad kui tõel (muundades eesti vanasõna).

Kui nõukogude süsteem varises kokku, hakkasid Ida-Euroopa riigid demokraatlikku valitsemist üles ehitama. Parlament, valimised, jne. Aga mida teha kohtutega? Kohtud ju töötasid. Vargaid pandi vangi. Paljudes riikides jätkas sama kohtusüsteem toimetamist. Alles mõnevõrra hiljem läks näiteks Poolas ja Ungaris pahanduseks, sest tõdeti, et kohtusüsteem oli olnud poliitilise repressiivaparaadi osa. Aga kohut on vaja pidada. Vaidlusi on vaja lahendada, kurjategijaid karistada.

Eestis tehti ära hiigeltöö usaldusväärselt toimiva kohtusüsteemi loomisel. Ja siiski. Istusin riigikogu liikmena saalis ja kuulasin ülemkohtuniku, riigikohtu esimehe kurtmist, kuidas tööd on palju ja kohtunikud ülekoormatud.”Kaebajad kasutavad kohut teistmoodi arvajate hirmutamiseks. Siin on otsetee sõnavabaduse ahistamiseks.”

Mind kaevati kohtusse seoses ühe üsna mõttetu lausega ühes intervjuus. Kaebus lükati küll tagasi, aga see võttis kaks aastat aega. Miks kohus üldse peaks sellise jamaga tegelema? Kaebajad kasutavad kohut teistmoodi arvajate hirmutamiseks. Siin on otsetee sõnavabaduse ahistamiseks. Ja see maksab raha ka.

Mittetulundusühing nimega EKRE viskas ühe oma liikme välja. Kõige kõrgem kohus otsustas inimese sellesse vabatahtlikku ühingusse (erakonda) liikmeks tagasi ennistada. Kas pole absurdne? Kas mina, liberaal, võin anda avalduse EKRE-sse astumiseks ja kui see tagasi lükatakse, kaevata kohtusse? Kas pole jabur?

Kõikide omavalitsuste üks põhitöö on detailplaneeringute kehtestamine. See on ka alaline peavalu. Sest rahulolematud naabrid kaebavad alati. Tihti jõuavad kaebused riigikohtusse. Miks peaks riigi kõrgeim kohtuasutus klaarima naabrite vahelist tülitsemist? Kas ei piisa ühest apellatsiooniastmest?

Üks Eesti demokraatia lõpetamata lugu kerkib esile üle kõige. See on küsimus riigipeast. President. Kas on teda vaja, keda just on vaja? Ligi nelikümmend aastat oleme selle üle vaielnud. Mida teeb üks riigipea demokraatlikes riikides, kui ta ei ole monarh?

Kõigepealt tseremoniaalne, sümboolne roll. Teenetemärgid, auastmed. See pole kaugeltki tühiasi, mittevajalik tegevus. Sellele toetub rahva identiteet, kindlustunne.

Paljudes riikides on riigipeale pandud kohustus valvata seadusandliku koja tegevuse järele. See on küsitava väärtusega ülesanne. Paljudes riikides lähevad seadusandliku kogu ja riigipea mandaadid ja legitiimsus paratamatult vastuollu.

Paljudes riikides püütakse riigipeale anda kasvõi natuke täitevvõimu. Prantsusmaal on see selge, riigipea (president) teostab täitevvõimu üsna suures ulatuses, aga paratamatult tekivad vastuolud täitevvõimu ja riigipea vahel.

Ka John Locke püstitas küsimuse: kes peaks kontrollima otsustajaid?

Ja nii ongi paljudes riikides parlamendid kahekojalised Suurbritannias, Ameerika Ühendriikides, Itaalias, Saksamaal ja mujal.

Eesti mõttetargad peavad parlamendi teist koda mingiks tarbetuks bürokraatiaks. Aga kas ametnik, kes valmistab ette presidendi otsused mõne seaduse tagasilükkamiseks, on väiksem bürokraatia? Või on see meile nii omane usk ametnike võimu täiuslikkusesse?

Demokraatia pole täiuslik. Ei kusagil. Aga ometi sõltub ühe rahva võitlusvõime tema demokraatia tõhususest, usaldusväärsusest. Rahvas peab uskuma oma riigi valitsemise usaldusväärsusesse ja tõhususse.

See ongi julgeolek. 

Allikas: ERR (https://www.err.ee/1610116849/siim-kallase-viimane-kone-eesti-demokraatia-lopetamata-lugu)