Noored tuleb aidata ekraani tagant töövestlusele!

Noorte ebakindlus näost näkku suhtlemisel takistab neil tööle saamast. Neid aitaksid juba lihtsad baasoskused, mille omandamiseks tuleb vaid harjutada ning noori selles toetada, kirjutavad avaliku esinemise koolitajad Hardi Kinnas ja Mart Koldits.

Me oleme aastaid õpetanud juhte ja näitlejaid esinema ning inimestega suhtlema. Näeme iga päev, kui suur vahe on sellel, kas inimene oskab olla füüsilises ruumis või mitte.

Viimastel aastatel on üks asi hakanud eriti silma – meie ägedad noored.

Noored ei ole rumalad. Nad ei ole laisad. Aga paljud neist ei tunne end füüsilises ruumis kindlalt.

Töö algab kohtumisest

Töötukassa juht Gert Tiivas on juhtinud tähelepanu sellele, et noorte töötus on Eestis päris probleem. See tähendab, et paljud noored ei jõua tööle nii kiiresti, kui võiks. Seda kinnitab ka statistika.

Statistikaameti andmetel oli 2025. aasta teises kvartalis 15–24aastaste töötuse määr Eestis üle 25 protsendi, mis tähendab, et iga neljas noor, kes soovib töötada, ei ole tööga hõivatud. Samal ajal jäi kogu tööealise elanikkonna töötuse määr ligikaudu 7 protsendi juurde. Ka rahvusvaheline võrdlus näitab sama mustrit.

Eurostati andmetel oli noorte töötuse määr Eestis 2025. aastal ligikaudu 19–20 protsenti, samal ajal kui Euroopa Liidu keskmine jäi umbes 15 protsendi juurde. Eesti kuulub seega noorte töötuse poolest Euroopa Liidu kõrgema riskiga riikide hulka.

Tööleminek ei alga CVst. See algab kohtumisest. Istumisest teisel pool lauda. Silma vaatamisest. Oskusest öelda, kes sa oled ja miks siin oled.

Just see hetk on paljudele noortele raske.

Päris ruumis ei ole undo-nuppu. Kui sa ütled midagi valesti, siis see jääb. Kui tekib vaikus, siis seda on tunda. Kui pilk langeb maha, siis teine märkab seda. Teise inimese käte liikumine, ülejäänud kehakeel, miimika – kõik, mida meie alateadvus neil hetkedel kinni püüab.

Ekraanil saab vastata hiljem, parandada sõnumit, lahkuda vestlusest. Füüsilises ruumis aga mitte. Pole ime, et päris kohtumine tundub hirmutav.

Siin ei ole midagi uut, võõras inimene on ikka ebamugav. Ka täiskasvanutele. Vahe on selles, et vanemad põlvkonnad pidid sellised asjad lihtsalt ära tegema.

Noortel on täna rohkem valikuid – kui miski tundub ebamugav, siis saab proovida sellest mööda minna. Aga töö ja koostöö ei sünni mitte möödaminemisest, vaid kohtumistest.

Elu baasoskused

Päris suhtlus ei vaja karismat ega esinemisjulgust. Piisab baasoskustest.

Näiteks täiesti tavalised asjad, mida me kõik peame iseenesestmõistetavaks: oskus vaadata teisele inimesele silma, hoida fookust ühe mõtte peal, rääkida lühidalt ja selgelt ning kuulata päriselt, mitte ainult oma vastust ette valmistada. Ja väga lihtne niinimetatud storytelling: kes ma olen, mida ma oskan, miks ma siin olen.

Need ei ole lavaoskused. Need on elulised suhtlusoskused.

See tähendab, et noortel on vaja harjutada päris suhtlust samamoodi nagu iga teist oskust. Alustada lihtsast: mõtte lõpuni ütlemisest, pilgu hoidmisest, lühikesest enesetutvustusest. Mitte korraga ja mitte laval, vaid samm-sammult, turvaliselt.

Kui neid oskusi pole kunagi päriselt harjutatud, siis on loomulik, et ruum tundub liiga suur.

Me näeme seda sageli: inimene tahaks osata, aga ei taha kohe publiku ette minna. Ta tahaks proovida rahulikult, omas tempos, ilma et keegi hindaks. Selline vahepealne õppimisviis – kus saab mõelda läbi oma sõnad ning harjutada fookust ja kontakti privaatselt – aitab paljudel teha esimese sammu. See ei asenda nii-öelda päris ruumi, aga see teeb sinna jõudmise lihtsamaks.

Kontakt ei teki mitte sõnadest, vaid kohalolust. Vaikus ei ole viga. Pilk ei ole rünnak. Ruum ei ole vaenlane. Need on tõed, millega saab ja tuleb harjuda.

Vaja on treenida

Ajuteadlane Jaan Aru on selgitanud, et aju areneb selle järgi, mida me igapäevaselt treenime. Kui treenime lühisõnumite kirjutamist ja kiiret reageerimist, siis tundubki pikk vestlus raske.

See ei ole kellegi süü, vaid harjumus. Harjumusi saab muuta – tuleb vaid treenida.

Keegi ei pea kohe lavale minema. Keegi ei pea kohe särama. Piisab sellest, kui ütled oma mõtte lõpuni, hoiad paar sekundit pilku ja julged olla hetkes. Sellest algabki teekond ekraanist päris ruumi.

Noored ei ole kadunud, nagu ka meie nende jaoks. Nad on teel. Kui me anname neile lihtsad tööriistad, millega ehitada sillad, siis jõuame koos kohale.

Ahjaa – sama muster paistab ka väljaspool tööturgu.

Häirekeskus on toonud korduvalt välja, et osa noori ei julge hädaolukorras telefonikõnet teha ning eelistaks suhelda kirjalikult. On piloteeritud lahendusi, mis võimaldaksid häirekeskusega suhelda ka sõnumi teel – eeskätt olukordades, kus helistamine tundub liiga raske või hirmutav.

See ei ole mugavusküsimus. See on märguanne, et päris häälega, päris inimesega suhtlemine on paljude jaoks muutunud suureks läveks ning see on alles algus.

Mart Koldits ja Hardi Kinnas, Anonymouse asutajad.

Artikkel ilmus 22.01.2026 Äripäevas: https://www.aripaev.ee/arvamused/2026/01/22/mart-koldits-ja-hardi-kinnas-noored-tuleb-aidata-ekraani-tagant-toovestlusele