Lõpueksami hommikul tundsin end veidi nagu enne Batu Caves’i värvilistest treppidest üles ronimist. Kõik on justkui tehtav… aga samas polnud ma päris kindel, kas olen valmis.

Astusin eksamiruumi ja nägin lava, prožektoreid, kaamerat – kõike seda, mis tavaliselt tekitab tunde, et peaksin kuidagi “parem” versioon endast olema, kui ma olen.

Esimene väljakutse tuli juba siis, kui astusin lavale. Olin oma ettekannet harjutanud nii palju, et tundus, nagu teaksin igat pausi ja igat sõna peast.

Ja just sel hetkel, kui seisin seal valguse käes, tekkis täiesti ootamatu tühjus. Seda esimest lauset olin kümneid kordi läbi harjutanud, aga peas vasardas vaid mõte: “Kas nüüd kukub kõik kokku?”

Aga mitte miski ei kukkunud. Juhtus hoopis midagi muud.
Ma hingasin. Lubasin endale pausi. Tegin otsuse, et ma ei hakka “esinema”, vaid lihtsalt räägin. Jagan oma mõtteid. Luban endal olla päriselt kohal.

Ruum muutus. Mina muutusin.
Ja ma lihtsalt olin – nii kohal, et tundsin iga sõna enda sees.

Kui olin oma jutuga lõpule jõudnud, jõudis minuni mõte, mis jääb mind saatma kauaks:
Harjutamine ei tee täiuslikuks. Harjutamine teeb autentseks.

Sest harjutamise mõte ei ole robotlik täpsus, vaid see, et sõnum muutuks minu omaks – nii omaks, et laval ei pea enam mõtlema, vaid saab lihtsalt olla.
Ja nüüd, olles Anonymous Presenters’i esinemise meistriklassi edukalt lõpetanud, tean ma veel midagi: eneseületus ei sünni jõuga, vaid kohalolu ja julgusega olla päris. See teadmine läheb minuga igale lavale ja igasse ruumi.

Kursus õpetab ennast kuulama, oma sõnumit päriselt omaks võtma ja seda edasi andma nii, nagu sa ise päriselt oled – ning need oskused ei jää ainult lavale, need on sama olulised ka igapäevases juhtimises.

Meistriklassi 45. lennu finaalkohtumine (26.11.2025)

Autor: Age Leedo, Arengupartner ja coach juhtidele ning meeskondadele.