Mart Koldits: individualismi pendel on läinud liiga kaugele

Samal ajal kui ühiskond liigub üha enam individualismi suunas, peab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli juht Mart Koldits indiviidi arengus oluliseks just grupi rolli. “Nii kummaline kui see ka ei ole, aga mina näen, et just kollektiivsus võimestab indiviidi, mitte see, et indiviid sulgub oma maailma ja nõuab endale eriõigusi,” lausus ta intervjuusarjas “ID”.

Märtsi lõpuni toimub lavakunstikoolis bakalaureuseastme näitlejaeriala avalduste vastuvõtt, lavastaja- ja dramaturgierialale kandideerijad pidid oma avaldused esitama juba jaanuari lõpuks. Kuigi näitlejate avalduste vastuvõtt ei ole veel lõppenud, siis kui suur on olnud huvi lavakunstikooli õppima tulla?

Huvi kasv on tuntav. Meil on lavastaja ja dramaturgi õppesuunale rekordarv kandideerijaid. Näitlejad veel tilguvad, nende arvu ma ei oska praegu täpselt öelda. Huvi kasvu taga on omad põhjused – võib-olla oleme olnud rohkem avalikkuses nähtavad, aga samas toetab seda ka demograafia: keskkooli lõpetavate noorte arv on järgmisel kahel aastal suurem, siis hakkab katastroofilisem iibe kukkumine.

Teine asi, mis puudutab lavastajaõpet: võib-olla on õnnestunud tekitada noortes teadlikum arusaam sellest, mis see lavastaja on. Näitleja on nähtav ja sinna osatakse tahta. Siin võib olla ka roll huviharidusel ning keskkoolitaseme draama- ja teatriõppe arengus. Noored on avastanud, et tegelikult võiks lavastajaks või dramaturgiks ka tulla. Me oleme ise ka aidanud neid õppekavu ja workshop‘e välja mõelda ning noortega tegeleda, et meil ikkagi oleks järelkasv. Võib-olla on sellel kõigel oma mõju olnud.

Kui palju lavastajaid ja dramaturge vastu võetakse? Nende puhul on juba teada, kui palju soovijaid ukse taha jääb.

Meil oli 21 dramaturgiks kandideerijat ja 57 lavastajasuunale kandideerijat. Oleme selle protsessiga praegu poole peal, aga prognoosin, et võtame umbes kaks kuni neli lavastajatudengit ja üks kuni kolm dramaturgitudengit.

Meil on põimitud õpe. Nad õpivad ühes grupis näitlejatudengitega. See grupp peab moodustama terviku ja me ei saa seda liiga suureks ajada. Ja teine asi – ei ole ka mõtet nii palju neid välja lasta. Me oleme ikkagi hästi fokusseeritud praktilise draamateatri suunaga kool ja meie unistus ning pingutus on selle nimel, et vähemalt paar aastat pärast kooli lõppu nad töötaksid Eesti professionaalses teatris. Kui inimene leiab hiljem endale uue tee, siis see on juba teine asi, aga põhimõtteliselt oleme sellele fokusseeritud.

Kas sügisel alustava 34. lennu õppetöös on tehtud ka sisulisi muudatusi võrreldes suvel lõpetava 32. lennuga? Kui olen õigesti aru saanud, siis lõpetav lend on selline, mille eel dramaturgi- ja lavastajaõpe suurema ümberkorralduse läbis.

Esiteks on meil loomulik tsükkel, mis toob erisused. Me võtame uue lennu iga kahe aasta tagant, aga üle ühe lennu on selline, kus on ka lavastaja- ja dramaturgitudengid. See juba muudab palju ja programm on täiesti teistsugune.

Teine asi on kursusejuhendajate süsteem. See tähendab, et iga uus kursusejuhendaja, kes tuleb, vaatab kogu õppekava üle ja koostöös teiste erialaõppejõudude ja osakonnajuhataja ehk minuga teeb sinna pidevalt parandusi. Muudatused toimuvad kogu aeg: tuuakse uusi aineid, uusi õppejõude, ülesehitus muutub sõltuvalt ka diplomilavastuste ja praktikaprojektide iseloomust. Oleme päris tugevalt muutunud. Lavastajasuuna õppekava on oma spetsiifikat selgemalt välja arendanud. Dramaturgiaõpe on sisuliselt alles neli aastat vana – Siret Campbell tegi täiesti uue, varasemast süsteemsema ja terviklikuma kava. Magistriprogramm on kasvanud.

Näitlejaõppes on näiteks juba Jaak Printsi ajast alates eesmärk, et näitlejad omandavad ka filminäitlemise oskuse. Seetõttu oleme aina rohkem hakanud koostööd tegema BFM-iga ja minu lennul on juba nii, et diplomilavastuste hulgas on ka üks filmiprojekt. Oleme nüüd jõudnud tasemele, kus tudengid saavad kooli ajal ka piisavalt palju kaameranäitlemise kogemust.

Kuidas õppekava uuendamine toimunud on?

Üks minu põhiline agenda, mida ma siin teha tahtsin, oli käivitada süsteemsem lavastaja ja dramaturgi erialaõpe. Dramaturgi- ja lavastajaõpe on varemgi olemas olnud, ma olen ise siin lavastajaõppe läbinud. Vahepeal on see olnud natuke teistsugune, aga põhituum on olnud sama. See, mida mina tegin, oli erialatundide mahu suurendamine ja nende süsteemsema sisukava kujundamine. See tähendas kogu õppekava ümbertegemist, sest millegi arvelt pidid need tunnid tulema. Tegin ka suuremad erisused näitleja- ja lavastajaõppe vahel. Siret, dramaturgia eriala juht, sai samuti võrreldes varasemaga palju rohkem dramaturgiakursusi, mida vedada. Ja lavastajaõppes on nüüd ka oma eraldi erialajuht. Varem oli kõik kolm õppekava ühe kusrusejuhendaja vedada. Koormus kasvas tal üle pea. 

Meil on nii, et õpilase päev koosneb erinevatest ainetest – liikumine, teooria ja muu –, aga päeva tuum on alati erialatund, mis kestab kolm tundi. Me säilitasime selle, et lavastajad ja dramaturgid teevad näitleja erialaõppe omal nahal läbi. See tähendab, et nad teevad kogu selle kolmetunnise näitlejatunni iga päev kaasa. Aga kolm tundi päevas on juba väga suur osa, nii et hommikusesse plokki, kus näitlejad tegelevad tantsu ja lauluga, lisasime lavastajatele ja dramaturgidele eraldi erialatunni. See tähendas päris suurt ümberkorraldust nii tunniplaani kui ka õppejõudude tööjaotuse mõttes.

Artikkel jätkub..

Kogu artiklit saad lugeda ERR portaalis: https://kultuur.err.ee/1609972283/mart-koldits-individualismi-pendel-on-lainud-liiga-kaugele

Artikkel on avaldatud 22.03.2026 ERR portaalis www.kultuur.err.ee